Seekord avastasin internetist artikli, mis kõnetas mind oma siiruse ja hoolivusega laste oma emakeele säilimise ja kujundamise vastu. Õigemini emakeelte, sest pere on mitmekeelne. Lugu on armas.
Võtsin kirjutajaga ühendust ja sain loa vahendada blogis Ruuhkavuodet 4.detsembril 2020 ilmunud artikli "Meidän perheen salakieli" eesti keelde. Artikli autor on Anna. Artikliga julgustan lugejaid, olenemata kodumaast, enda ja laste emakeelt hoidma!
Aitäh Annale ja head lugemist!
Pildi autor Paul Hanaoka
⇜ Ütle midagi indoneesia keeles! ⇝
Siiski WhatsApi kõned 10 000 kilomeetri kaugusel elavatele sugulastele sujuvad kindlalt indoneesia keeles.
Peaaegu sama tihti küsitakse ka minult: "Kas sina räägid indoneesia keelt?".
Kui mu mees kaheksa aastat tagasi Soome kolis, otsustas ta ära õppida soome keele. Põhjus oli ühene: minu inglise keel on nii vilets, et tal ei olnud muid valikuid.
Armastuse keelest siiski üksi ei piisanud poenimekirjade ja kõikide Kela (Soome sotsiaalkindlustusasutus) avalduste täitmiseks.
Seega õppis minu abikaasa kahe aastaga selgeks soome keele sellisel tasemel, et suudab täna vabalt vestelda naisega. Kuid mitte ainult, ühtlasi sooritas ta ka õpingud soome keeles ja asus seejärel tööle hooldustöötajana.
Ka pärast laste sündi oleksime võinud kodus rääkimist jätkata üsnagi vabalt üksnes soome keeles, kuid kakskeelsuse eelised rääkisid valjul häälel selle poolt.
Lõppude lõpuks eks ole seda natuke õpitudki, kuid jällegi pean tunnistama, et 5-aastane on minust tublim ja 2-aastane ei jää temast palju maha.
Anna kodus räägivad lapsed vabalt nii soome kui ka indoneesia keelt
Seega õppis minu abikaasa kahe aastaga selgeks soome keele sellisel tasemel, et suudab täna vabalt vestelda naisega. Kuid mitte ainult, ühtlasi sooritas ta ka õpingud soome keeles ja asus seejärel tööle hooldustöötajana.
Selle eest tuleb tänada maksumaksjaid, kes võimaldasid meile heatasemelise integratsioonikoolituse.
Otsustasime, et perekeskis olles räägin mina alati kõigiga soome keelt ja minu mees vastavalt alati indoneesia keelt. Aastaid oli mu mees üksi oma inglise keele oskusega, kuni sinnamaani, kui sel sügisel ütles meie pesamuna oma esimese kolmesõnalise lause Ou my God!
Peres loetakse indoneesiakeelseid raamatuid
Argielus on kakskeelsuse toetamine nõudnud otsustavust, peamiselt minu abikaasalt. Esiklaps on juba selles vanuses, et talle on võimalik asju põhjendada, et salakeel on teile väikeõega elus suur eelis, sest nii on teil oma sugulastega lihtsam mängida, kui teil on kasutada ühine keel.
⇜ Meie pere test ayah ⇝
Väikelapse tahe on aga siiski midagi muud. Toon näite testist ayah (vesi). Söögilauas ütleb laps soome keeles, et tahab vett. Mees teatab indoneesia keeles vastu, et ta ei saa aru ja palub sama öelda indoneesia keeles. Seepeale hakkab laps kuulduma nagu keeleoskamatu Soome turist Pattayal. Ta võtab nõudva hoiaku, osutab veekannule ja karjub soome keeles “VET-TÄ!” (vett). Siis jäädakse ootama teenindamist. Abikaasa, kelle ametisõnavarasse kuulub muuhulgas “haavahooldus” ja „ergonoomilised töövõtted“, kordab järjekindlalt, et ta ei saa aru sõnast vettä. Kui on juba mitmeid kordi asjast jauratud, taipab laps, et tal ei õnnestu teenindust saada. Seega ei jäägi muud üle, kui vahetada keelt, nii et ayah on nüüd mõistetav. Laps oskab seda öelda küll, kui saab seda lõbusalt proovida.
Viieaastase jälgimisaja jooksul ja kahe “katsejänese” näitel, võin öelda, et see “karjuv Soome turist Pattayal” on üks neist kuulsatest ülemineku etappidest, mis
aja jooksul möödub.
Täna mõistab esiklaps muidugi, et ayahiga võiks väga hästi rääkida ka soome keeles. Teda enam haneks ei püüta. Õnneks on indoneesia keeles rääkimine muutunud aga sedavõrd rutiiniks, mida tehakse märkamatult. Tasub küll jaurata!
⇜ Jah, pidev jauramine tasub ära! ⇝
Et keeleoskus areneks ja sõnavara laieneks, oleme pidanud välja mõtlema ka muid võimalusi kui pelgalt korrutamine vee ümber. Oma esimest last oodates oli mul aega ja jõudu selle teemaga tutvuda. Veeb on muidugi täis erinevaid uurimusi ja näpunäiteid. Indoneesia reisidelt on kaasa toodud lasteraamatuid, nii et selg lookas ja neid on ka usinalt loetud. Vanem õde on nüüd põnevil õpetama väikeõele raamatutest uusi sõnu ning ühistesse mängudesse on ilmunud indoneesia keelt rääkivad Barbied ja nukud.
Väikseid keelevigu ei panda tähele, kuid see-eest rõõmustatakse iga uue sõna üle.
Lisaks leiab Youtubist lõputult palju indoneesiakeelseid lastesaateid ja lastelaule.
Ja kui 45-minutiline ekraaniaeg venib põhjusel või teisel 90-minutiliseks, on emal vabandus varnast võtta: lapse keeleoskus areneb kui tal lastakse kakssada korda päevas kuulata indoneesia keeles “Let It Go” (Lebaskan).
Olen 32-aastane laplase hingega pereema, kes on hiljuti kolinud oma perega Savost Tamperesse. Mitmekultuurilise pere igapäeva ilu ja valu jagavad minuga indoneeslasest abikaasa ja meie kaks tütart. Armastan küpsetada ja voltida pesu, kuid tolmuimejale olen allergiline.
