Siin artiklis teen kokkuvõtte Joan M. Harwelli ja Rebecca Williams Jacksoni poolt 2008.aastal kirjutatud teosest
Complete Learning Disabilities Handbook (Terviklik käsiraamat õpiraskustest). Valisin mahukast 416-leheküljelisest käsiraamatust blogis jagamiseks kaks peatükki: 8.peatüki, kus tuuakse õpetajani head nõu distsipliini tagamiseks klassis ja 16. peatüki, mis tegi sissevaate tuleviku trendidesse õpetamisel.
Väärt teos ja hakkan aga pihta!
 |
| Lõikepilt käsiraamatust Complete Learning Disabilities Handbook. |
Ülevaade 8. peatükist
Peatükist 8 hakkas kohe silma, et tasub vähendada klassis liigset müra ehk teisisõnu, klassiruum peab olema rahustav ja hästi organiseeritud. Kaaluma peaks igasuguste erinevate müraallikate nagu lõhnade, silmatorkavate värvide ja pindade, liikuvate esemete, temperatuuri, valguse, puhurite, õlitamata uste, niiskuse jne vähendamist, et õpiõhkkond laseks keskenduda ja toetaks õppimist. On olnud õppijaid, kes on mulle tunnis öelnud, et ma lõhnan pahasti. Aga käib tund, mina õpetan ja olen õpetamisest üleni higine, ise tähele panemata! Tuleb tänada õppijat tähelepanu juhtimise eest ja õpetajana olukorda selgitada. Seegi on õppimine.
Hästi toreda mõttena tuli käsiraamatust välja, et õpilased võivad ise kujundada oma klassiruumi. Näiteks ülearuse kraami sorteerida taaskasutuse jaoks või tassida prügikasti. See aitab kujundada meeskonnatöö oskusi planeerimisest tulemuste hindamiseni ning loob ühtset meie-tunnet. Kasvamine ühiskonnas toimivaks kodanikuks.
Anti Kidron (1999) on oma raamatus "122 õpetamistarkust" kirjutanud meie- tundest nii: "Ruumi läbimõeldud organiseerimine aitab õppijaid vaimsele tööle mobiliseerida ning mõningaid õppetöösse lülitumise probleeme vältida. Ruumi kujundades peaks õpetaja kindlasti arvestama ka õppijate eelistusi. Õpetaja pealesurutud lahendused kahandavad vastastikust usaldust./.../ Lisagem sedagi, et mööbli ümberseadmise võib võtta sihiteadlikult appi sääraseks manuaalseks tegevuseks, mis võimaldab pingest vabastavat kehalist liikumist ning arendab õpilaste koostööd."
Mina puhastusteeninduse kutseõpetajana rõhutaks ka puhastatavuse olulisust ning kui klass on must ning kõiki kohti ei ole võimalik koristajal koristada, siis hakkab n-ö asjadele ja asjade taha kogunema tolm, mis mõjutab klassis olles meie tervist ning õpimeeleolu.
Tihtipeale ei oskagi me klassi kasutajatena seletada, millest halb tuju tuleb või mis meid ärritab. Kui ma õpetajana tolmu mõju alahindan või ei oska meeleolu tolmuga seostada, võibki jääda halva tuju sündroom õppimist mõjutama. Aga õnneks seda ei juhtu, sest puhastusteeninduse kutseõpetaja tuttav töökaaslane on tolm. Hei, tolm, sind on märgatud! Tee minekut, nii et tolmab!
Ja veel üks oluline asi.... Bill Rogers nimelt (2008) räägib oma raamatus "Taasleitud käitumine", et õpetaja ei saa muuta õpilase kodus valitsevat põrgulikku olukorda või antisanitaarseid olusid, aga kool peab kindlasti olema koht, kus näidatakse positiivset eeskuju eluolu helgema poole pealt ja seda, kuidas on kombeks õigesti ühiskonnas tegutseda. Nii kujundan õpilases väärtushinnanguid.
Ja väike põige koolimööblile.
Töö tegemiseks peab õpetaja esmalt looma õppijatele tingimused kaasa töötada, enne kui hakkab ootama õppijatelt tulemusi. Näiteks siinkohal on asjakohane rõhutada koolilaudade paigutust. Õpetajal on hobuserauakujuliselt paigutatud laudadega parem saada iga õpilasega hea silmside, kui üksteise selja taga istuvate õppijatega. Ka kuuldavus ning tagasisidestaminegi on tänu hõlpsalt saavutatavale silmsidele parem.
Õpetaja kohuseks on olla selleks sillaks, kes peab aitama luua õpilastel kuuluvustunnet ning sõbrasidemeid, toetama ning leidma grupi ühisosa. Tooma esile kõigi erilisi külgi, rõhutades, et need on olulised, kuna need teevad MEIE rühma eriliseks või nooh, ikka VÄGA-VÄGA eriliseks.
Kutseõppes on kindlasti oluline kutseõppuritele rõhutada, et milleks me midagi teeme ja õpime. Tegelikult tahavad õppijad algusest peale teada ja isegi näha oma õppimise ja praktilise töö tulemusi, nad ei pruugi seda lihtsalt välja öelda. On ju tuttav, miks ma seda õpin, mul ei lähe seda kunagi vaja?
Aga kui neid käegakatsutavaid tulemusi ei ole kohe võtta! No siis, tõepoolest, nagu raamatuski öeldi, tasub sisse seada mingi väike tasustamine. See ühest küljest tagasisidestab ja teisalt motiveerib õppijat edasi pingutama. Ning õpetaja sõna kaal sel ajal ei kahane. Tasu ei pea olema ilmtingimata mingi asi, võib olla ka tegevus: arvutis olemise aeg, raamatukokku minek või mingi muu õpilasele meelepärane tegevus. Õpetaja võiks iga oma õppija huvisid sedavõrd teada, mis õppijat täpselt motiveerib ja tegutsema paneb. Hea tasu on kahtlemata aus tagasiside, mida pole kunagi palju. Lugedes sain kinnitust, et kõige paremini töötavad siiski söödavad või ainelised tasud. Eks iga õpetaja peab selle sisetunde järgi ära tundma, mis parasjagu on see õiglane tasu.
⇼ The most potent rewards are edibles and tangibles ⇼
Pikemas pespektiivis on eesmärk siiski vähendada tasapisi tasu ja kujundada õppijas sisemist motivatsiooni, ennastjuhtivust ning ise õppimise oskusi. Huvitav oli teada saada, et tasu võib jääda mõnda aega küll samaks, aga suureneb tehtava töö hulk. Nooh, aga see kippus kangesti meenutama õpetaja igapäevatööd ...
Lugemisvarast sain kinnitust, kuigi meist õpetajatest tahetakse välja juurida, et õppijaid ei tohi panna omavahel võistlema, siis võistluslikkus õppetöös tundub olevat igati asjakohane. Õppija senini stiilipuhas joonistus, õppija elulisim projekt, õppija sisukaim raport jms on igati õiglane tunnustus. Ja kui selline kiitus tuleb veel oma kursusekaaslaselt, siis on oluline kannustada, et õpilased las valivad ise võidutöö! Auhind ei pea olema hinnaline, aga ilmselt midagi käegakatsutavat. Meelde jäi loetust ka õpilase õppimises toimunud areng või käitumise muutus, mida võiks iga nädala lõpus näiteks premeerida. Võib ka proovida, et kui koolitööd on õigeaegselt tagastatud, saavad need õpilased osaleda loosimisel, kust saab võita väikseid auhindu. Seega, tundub, et õpetajal võiks ikkagi olla klassikapis põhjatu nänni kott:)
⇼ Allow students to vote to choose the winner ⇼
Koolis tuleb õpetajal valmis olla pea kõigeks, ka võimalikeks vägivalla aktideks või toimetulekuks õppijatega, kes võivad enesevalitsuse kaotada. Panin endale punkthaaval kirja, kuidas peaksin õpetajana sel juhul käituma:
- ma ei tohi õpilasest kinni haarata ega takistada teda jõuga
- kutsun abi või saadan kellegi abi järele
- ma ei tungi õpilase isiklikule territooriumile
- hoian oma hääle normaalse, hüüan valjemalt "STOP" ja õpilase nime ning siis alandan oma hääle jälle normaalseks
- isoleerin õpilase kaasõppijatest
- valvan isoleeritud õppijat, et ta oleks endale käitumisega ohutu
- tähelepanu otsivad õppijad (attention seekers)
- sõltuvad õppijad (dependent students)
- võimu soovivad õppijad (power seekers)
- kättemaksu ihkavad õppijad (revenge seekers)
 |
Lõikepilt käsiraamatust. Õppijate väljakutsuv käitumine on liigitatud neljaks |
8. peatükki kokku võttes on minu jaoks olulisemad mõtted:
- Õppimisel tuleb pakkuda õpilastele valikuvõimalusi: kus töötada, kellega töötada, milliseid tegevusi teha, milliseid vahendeid kasutada, tööaja kokkulepe jms. See teeb õppimise õppijale minu omaks ja tähenduslikuks.
- Õppijale tehtud õpijuhised olgu lühikesed ja arusaadavad. Vajadusel ja võimalusel toetada ülesannete lahendamist täiendavalt märkmete või kujutistega, kasutada visualiseerimist.
- Stressi ja väsimuse vältimiseks tasub teha tihedalt pause, ringutada ja sirutada. Mõnel õppijal on vajadus jalutada.
- Klassiruumid peavad olema noortepärased ja kutsuvad, värvilised, ikka positiivseid emotsioone tekitavad. Töötamise taustaks sobib kasutada vaikset rahustavat muusikat (white music).
- Koolikeskkond peab kajastama õppijate töid ja tegevusi, näidates mis projekt ja töö on valmis saanud ja kuhu edasi liigutakse. Õpilased tunnevad ennast niimoodi võidukate ja uhketena ning kogevad eduelamust.
- Nii Rogers (2008) oma raamatus kui Harwell ja Jackson (2008) peavad õppija toetamisel oluliseks õpetajatevahelist koostööd ja õppijate tagasisidestamise olulisust.
- Koolis töötab kindlasti positiivne mitte negatiivne distsipliin!
 |
| Kutseõpilaste autoportreede naerune rida ametikooli koridori seinal. Foto omast kogust |
Üks ilusaim mõte mis peatükist koorus, et kõige suurem võimalik tasu õpetajale on võimalus saada õpilastele eeskujuks.
Ülevaade 16. peatükist
Peatükk sai valitud põhjusel, et minu ootus oli teada saada, milliseid trende tulevik meile õpetamisel võiks tuua. Milline kool saab osaks milleniumi lastele? Kas ameerikalik mõttelaad hariduses on sarnane meie euroopaliku mõttelaadiga?
Kohe peatüki alguses selgus, et ootused uuenevale või tuleviku koolile on tõesti sarnased euroopaliku malliga, mida jõudsalt ka Eestis ellu viiakse. Koolist nimelt peab saama kogukondlik huviobjekt, kus teevad õlg-õla kõrval koostööd õpetajad, ettevõtjad ja lapsevanemad. Juttu tehti erivajadusega õppijatest, kes võiksid idee poolest õppida tavaklassides. Leitakse, et selliselt väheneks inimeste sildistamine, kui näeme, et erinevad inimesed õpivad kõrvuti. Selliselt on võimalus muuta ühiskonna hoiakut, sest see ongi kooli normaalsus. Ameerikas soovitakse, et klassi suurused väheneks ja õpetajate palk tõuseks. Infotehnoloogiliste vahendite kasutamisega on paremini võimalik kaasata erinevaid õppijaid õppetöösse, kus neid saab kasutada õppimist toetavate ja edendavatena. Näiteks kui käsitsi kirjutamine oli varasemalt erivajadusega õppijale keeruline, siis arvutiga kirjutamisel naudib õppija õppimist ja saab ilmselt tihedamini eduelamusi. Tema töömälu ei ole koormatud tehniliste probleemidega nagu pliiatsi- või paberihoid, vaid lihtsustatud kirjutamisel on ta vabastatud üleliigsetest töövahenditest ja töövõtetest. Arvutis saab ta keskenduda sisu tootmisele ja tõeliste teadmiste omandamisele. Samuti peab erivajadusega õppijale olema tagatud väikeklassis õppimine ja abiõpetaja toetav tugi.
Raamatus tõstatati hool, et suurtes megakoolides kaovad inimesed ära. Kasutati ka väljendit, et õpilased ladustatakse megakoolides. Ollakse seda meelt, et Kalifornia algkoolid ja põhikoolid 800 kuni 1000 õpilasega on õppimiseks liiga suured ning tekitavad selliselt õpilastes anonüümsuse tunde. Nii suures koolis ei pruugi õpetaja õpilast tundma õppida, tema õppimist märgata ja veel vähem õppimist tagasisidestada. Minu poolest võiks sellised tehased kohe sulgeda!
Nii, et toetagem väiksemaid koole, kus on parem õpirahu ja tervislikum õpikeskkond. Väiksemas õpirühmas saab toimuda õppijat toetav õppimine ja isiksuse areng.
Silmaringi laiendamiseks soovitan vaadata minu lemmikfilmi Captain Fantastic (2016) peaosas Viggo Mortenseniga. Film kritiseerib USA haridussüsteemi ja osutab jõuliselt sealsete kombinaatkoolide ebaefektiivsele ja õppijat kahjustavale õpetusele. Räägitakse hea sõnaga koduõppest ning inimese ja looduse kooselust. Isu tekitamiseks filmilõik.
Allikad:
Kidron, A. (1999). 122 õpetamistarkust. Andras&Mondo: Tallinn.
Harwell, J., & Jackson, R.W. (2008). The Complete Learning Disabilities Handbook. Ready-to-Use Strategies&Activities for Teaching Students with Learning Disabilities. 127-149, 359-363.
Rogers, B. (2008). Taasleitud käitumine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 21-39, 51-109.
