Käesolev intervjuu on tehtud 2020 oktoobris Maija Yli-Jokipiiga, kes töötab Tampere ülikooli kasvatusteaduste ja kultuuri teaduskonnas õppejõuna ning kirjutab väitekirja oma emakeele õpetajate tööst.
Arusaam Soome keelevaru ahenemisest on illusioon, mis tugineb ainult lääne suurte keelte hindamisel. Soome keelevaru pole kunagi olnud nii laialdane kui praegu. Kasvatusteaduse õppejõud Maija Yli-Jokipii nendib:
Väärarusaam tuleneb sellest, et sisserändajate emakeeli ei taheta näha riikliku keelevaramu osana.
Soomes elab üle 10 000 inimese, kes räägivad vabalt araabia keelt. Paraku ei osata nende keeleoskust ära kasutada ja teisalt, paljud neist ei oska oma emakeeles kirjutada, sest nad ei saa piisavalt sellekohast õpet ja koolitust.
Me muretseme selle pärast, et miks Soome lapsed ei õpi muid keeli peale inglise keele. Aga nad õpivad ju. Küsimus on selles, et soome lastena ei nähta neid lapsi, kelle emakeel on mingi muu keel kui soome keel. Alustada võikski sellest, kes on see soomlane, kelle keeleoskusest jutt käib.
Soome gümnasistid õpivad lisaks inglise keelele üha vähem muid võõrkeeli. Näiteks kui 2005. aastal tegi lõpueksamil üle 18 000 abituriendi lühikese teise võõrkeele, siis 2019. aastal vaid 3900 abiturienti. Kas selline areng ei pane teadlasi muretsema?
See on asja üks külg, kuid teine on see, et meil on üha rohkem inimesi, kelle emakeel on mingi muu kui soome keel. Aga seni kui neid keeli ei võeta arvesse ja ei vaadelda kui osa soomlaste keelevaramust, on meil lihtne öelda, et keelevaramu aheneb. Kui kõik õpivad inglise keelt.
Sellise olukorrani viib näiteks see, et praegu hinnatakse täiendõppesse kandideerimisel peamiselt matemaatilisi ja loodusteaduslikke aineid. Seda mõjutab meie meediakeskkond ja praegune sotsiaalne arusaam.
Yli-Jokipii on ühtlasi seisukohal, et valitseb teatud efektiivsusmõtlemine, kus keeled ei paista eriti dünaamilistena. Keelevaramu ahenemisega on seotud mitu asja.
Me arvestame keeleoskusena seda, mida koolis on õpetatud. Tähenduslikuna omakorda näeme me üksnes ja ainult suurte läänemaiste keelte oskust.
Maailma parim põhikool ei toeta sisserändajate lapsi. Mitmekeelseid õpilasi nähakse kergekäeliselt probleemina. Maija Yli-Jokipii sõnul on väljakutsed sageli seotud sellega, et soome keele kui teise keele õpetamisel on struktuurseid probleeme ja õpilaste enda emakeeli tingimata ei toetata. Yli- Jokipii jätkab:
Murettekitav on näiteks see, et PISA tulemuste põhjal on sisserändaja taustaga mitmekeelsed õpilased põhikooli lõpus aasta või kaks maas n-ö põliselanikest õpilastest. See on suur probleem, mida kõike see peidab endas.
Laps või noor õpib sotsiaalseks suhtlemiseks vajaliku kõnekeele tavaliselt aasta või paariga. Akadeemilise keeleoskuse õpingutele kulub uuringute järgi 5–7 aastat ja see ei õnnestu ilma piisava toetuseta.
Miks ei suuda see maailma parim põhikool ei viie ega seitsme aasta jooksul arendada sisserändaja taustaga laste koolikeelt sellisele tasemele, et nad suudaksid saavutada samad tulemused kui põliselanikest vabalt soome keelt kõnelevad õpilased?
Emakeele puudulik oskus muudab õppimise keeruliseks. Sisserändaja taustaga õpilaste kehvemale õpiedukusele pole valmis vastuseid. Küll aga on Maija Yli-Jokipiil mõtteid, millest selline olukord võib tulla ja mida peaks ette võtma.
Kui lapse kodune keel erineb teda ümbritsevast keelekeskkonnast, siis ei arene lapse emakeel samas tempos kui ainult ükskeelses keskkonnas kasvavatel lastel. Kooli minnes on kakskeelsetel lastel kehvem keeleoskus kui ükskeelses keskkonnas kasvanud lastel.
Mind huvitab, kas nõrk oma emakeele oskus raskendab teise keele ehk siinkohal soome keele ja kõige muugi õppimist.
Hiljemalt neljandas või viiendas klassis muutuvad põhikooli õppekavad abstraktsemaks ja õppimises tuleb kasutada keelt üha rohkem. Sel hetkel peab õpilane valdama üsna nõudlikku abstraktse taseme keelt.
Yli-Jokipiid huvitab küsimus sellest, kas õpilase mingi keel on kujunenud selles etapis tasemele, et sealt leiduvad mõttetööks vajalikud tööriistad.
Maija Yli-Jokipii sõnul peavad mitmekeelsed õpilased silmitsi seisma struktuurse rassismiga, mis ei tähenda tavapärases mõistes rassistlikust, vaid asjaolu, kus süsteem ei anna kõigile ühesuguseid võimalusi.
Oma emakeele õpetamisse panustatakse üsna ebaühtlaselt. Õpet muidugi pakutakse ja see on rahvusvaheliselt erakordne. See on põhjamaade eripära, et mitmekeelsed õpilased saavad koolis õppida ka oma emakeelt.
Soome koolides võib oma emakeele õpet saada koguni 58 keeles (tõlkija: nende hulgas eesti keeles). Yli-Jokipii sõnul on parim olukord Espoos, kus saab õppida pisut üle 50 keele. Muude keelte, v.a soome, rootsi, saami ja romi keele, õpetamine erineb olenedes omavalitsusest ja linnast. Neid teisi keeli õpetatakse erirahastusega täiendavate õppeainetena. Eraldi rahastamine tähendab aga seda, et omavalitsused ei ole üleüldse kohustatud oma emakeele õpet pakkuma.
On isegi suuri linnu, kus erirahastatud õpet ei pakuta, sest omavalitsused ei ole kohustatud seda organiseerima ja õpilastel ei ole kohustus õppes osaleda. Õpilased saavad selle eest eraldi tunnistuse, aga see ei ole osa põhikooli ega gümnaasiumi tunnistusest.
Sisserändaja taustaga laste emakeele õpetus ripub poolenisti väljaspool põhikooli haridust.
Täiendavaid raskusi toob kaasa õpperühmade heterogeensus. Ühes ja samas õpirühmas võib koos õppida õpilasi eelkooliealistest gümnaasiumini. Yli-Jokipii jätkab:
Õpilased ei ole mitte üksnes ea poolest erinevad, vaid ka oskustaseme poolest tohutu heterogeenne rühm. Mitteühtegi teist õppeainet sel moel ei õpetata. Selliseid õppematerjale, mis vastaksid Soome standarditele, on saadaval mõnes üksikus keeles. Õpetajatel endal tuleb teha tohutul hulgal õppematerjale ise.
Sisserändajate keelte õpetajatele ei ole Soomes sageli pädevusnõudeid või sobivuskriteeriume olemas. Sel puhul kohaldatakse sageli võõrkeele õpetaja kvalifikatsiooninõudeid.
See tähendab seda, et Soomes on palju keeli, milles õpetajal ei ole võimalik üldse kvalifikatsiooni omandada.
Soomes võib saada kvalifikatsiooni 11 sisserändaja keele õpetamiseks. Suurematest sisserändajate keeltest aga jäävad välja näiteks somaali, kurdi, vietnami ja albaania keel.
Ainult Euroopa suurematele keeltele saab hõlpsasti pädevuse. Nagu portugali keele õpetamiseks, ehkki Soomes on portugali keelt kõnelevaid inimesi palju vähem kui kurdi keelt kõnelevaid.
Kuna õpetajad ei saa kvalifikatsiooni, siis neil ei ole võimalik saada püsivaid töökohti. Õpetajate voolavus on suur ja eriti kõige kvalifitseeritumad õpetajad lahkuvad kergesti mujale.
Probleem laheneks, kui Soome haridus- ja kultuuriministeerium määratleks kõigepealt õpetajate kvalifikatsiooninõuded. Seejärel hakkaksid ülikoolid korraldama kvalifikatsioonikoolitust. Tampere ja Helsingi ülikoolides on seda proovitudki, kuid pädevusnõuete puudumisel ei ole see õnnestunud.
Tavapäraselt usutakse, et igal inimesel on ainult üks emakeel, kuigi tegelikult paljud sünnivad ja elavad mitmekeelses keskkonnas.
Soomes on uuringuga väljaselgitamisel, et rahvastikuregistrisse saaks sisestada rohkem kui ühe keele (vaata: Usean kielen merkitseminen väestötietojärjestelmään -selvitys). Maija Yli-Jokipii peab seda heaks lähtekohaks.
Yli-Jokipii sõnul kardavad paljud oma emakeele avaldamisel struktuurilist diskrimineerimist, mis on seotud kasutatava keele staatusega.
Mitmekeelsus võiks tõsta soome ja rootsi keele kõrval teiste keelte positsiooni. Eriti Soome enda vähemuskeelte positsiooni.
