Vedasin Tallinna ülikoolis ära ühe ägeda IT projekti ja elasin "üle" grupi arengufaasid

Olen teinud koostööd erinevais võrgustikes ja päris mitmetes projektides varasemaltki, kuid siin peatükis keskendun viimasele ja värskemale kogemusele. 

Minu jaoks hullumeelsemale!

Tallinna ülikoolis meeskondadega koolituspäeval. Foto autori erakogust.

Ühispilt Samsung Digipassi koolitusprojektis osalenud kutsekoolide õpilasmeeskondadega.
Foto Samsung Digipassi kogust.

Kõik algas sellest, kui lasin sõna ringlema, et otsin magistriõpingute kõrvalt väikest tööotsa. Ei läinudki kaua, kui messengeri tuli sõnum.

⥈ Messengeri tuli ootamatu sõnum ⥈

Täpsemalt pool aastat tagasi 2018. a septembris tehti mulle ootamatu ettepanek Tallinna ülikooli digitehnoloogiate instituudist, et kas hakkaksin koordineerima rahvusvahelist koolitusprogrammi Samsung Digi Pass 2018. Projekti rahastus tuli Baltikumi Samsungist ning selle ideeks on arendada kutsekoolide noorte, vanuses 14-20, sotsiaalseid ja digipädevusi. Loomulikult selline asi ehmatas algul täiesti ära, sest mäletasin liigagi värskelt, kuidas ma bakalaureuse arvutieksamil kolinal läbi kukkusin. Peas olid tookord nii mustad mõtted, et sellega mu üliõpilaselu siis lõppebki.

Mina ja IT tundus absoluutselt täiesti välistatud kombinatsioon! Leidsin, et pakkuge mulle ükskõik mida, aga mitte jummmala pärast ITd! 

Samsung Digipassi 2018 auhinnagaala. Ühispilt võitja meeskonnaga Flying Forest Luua metsanduskoolist ja kõikide teiste edukalt osalenud meeskondadega.
Foto Samsung Digipassi kogust.

Pisut järele mõelnud ja toibunud, leidsin et SEE ON SUPER, olin õigel ajal õiges kohas ning see on ju fantastiline võimalus kogeda ja õppida, saada kontakte ja tuttavaid ning mis peamine- kõik oli otseselt seotud kutseharidusega! 

⥈ Kutseharidus oli õige ahvatlev konks ⥈

Tõepoolest, kutseharidus oli õige ahvatlev konks, mille kohe alla neelasin ning enamgi veel, tundsin end lausa eksperdina, kes on just sobiv isik sellisele sihtgrupile suunatud koolitusprogrammi vedama.

Mina õnneliku projektikoordinaatorina Samsung Digipassi auhinnagaalal auhindu üle andmas.
Vasakul näitleja Karl Robert Saaremäe. Foto autori  erakogust. 

Projektimeeskonnaks kujunemine läbi arengufaaside

Kui tagasi vaadata, siis grupi arengufaasid olid ka meie meeskonnas hästi eristatavad, sest ükski meeskond ei muutu hästi koostoimivaks automaatselt (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003). Algus ehk kujunemise faas oli hästi raske, sest tuli ennast paljude üksikasjadega kurssi viia ning keskenduda sellele, mida minult meeskonnas oodati. Tekkis hulgaliselt küsimusi: kes on teised meeskonnas, kas ma saan üldse hakkama, mida tuleb kõike arvestada? Õnneks oli mulle toeks ja mentoriks eelmise aasta koordinaator, kellelt sain vajadusel nõu ja abi. Hindan sellist mentori tuge väga, kus varasemad teadmised antakse edasi järgmistele tulijatele, mis omakorda aitab vigu vältida, tegutseda ratsionaalsemalt ning arendada juba olemasolevat.
Ka konfliktifaasi läbisime suhteliselt valutult, kuigi siin oli märgata rohkem emotsioone, ägedamat-agressiivsemat suhtlemist messengeris, ka väikest rünnakut. Ma arvan, et see oli positiivsem etapp üldse, mis  liitis meid lõpuks ühte ning tegi tegusamaks ja tulemuslikumaks (Märja, 2003). Muuseas,  tegin selles faasis ühe suurima vea ning sain meeskonna liikmetelt tolle kohta karmi tagasisidet. Õppisin sellest apsust palju. Samuti kuidas maad võtnud süütundega toime tulla nii, et see ei jääks liiga pikalt kõigutama minu enesehinnangut. Inimene eksib ikka ning kui toimunu hästi läbi mõelda, näiteks mis läks valesti ja kuidas edasi, annab see võimaluse areneda (Krips, 2003) tõhusamaks meeskonnaliikmeks ja probleemilahendajaks. Tänaseks on see süütunne minu sees ammu käsitletud ning alles on rahulik teadmine olnust. Soovitan kõigil iga kell täiega ämbrisse astuda!

⥈ Soovitan kõigile täiega ämbrisse astuda!⥈

Ühtekuuluvuse ja koostöö etapp tuli kuidagi nii loomulikult ja märkamatult. Korraga tajusin, et võime omavahel rääkida kõigest: visata nalja, kurta probleemidest, küsida igal ajal abi ja nõu, isegi delegeerida paindlikult teisele toimetusi, mis otseselt ei kuulunud tema kohustuste hulka. Isiklikult tundsin ennast igati turvaliselt, sest teadsin et ei ole üksi, kui juba kõik on valmis kõiki aitama. Muuseas kirjutataksegi, et alates ühtekuuluvuse etapist hakkab kõik sujuma ja tööjõudlus kasvab (Märja jt, 2003). Meeldiv kogemus oli ka see, et minu kui meeskonnaliikme ettepanekuid kuulati ja nendega arvestati. Olime kõik võrdsed ja igaühe sõnal oli kaalu. Nii õnnestus mul projekti jooksul meie korraldusmeeskonnas arutlemiseks tõstatada ja ellu viia mitmeid parendusettepanekuid, mis teenisid ühte ainuolulist eesmärki ehk kutseõppurite sotsiaalsete ja digipädevuste arendamise toetamist. Mainimata ei saa jätta ka seda, et projekt andis mulle võimaluse isiklikult suhelda ja tutvuda väga erineva valdkonna tipptegijatega, kutsekoolide õpetajatega ja Eesti kuulsustega. Ministrist näitlejani: Rene Tammist, Karl Robert Saaremäe jt.

Kuigi tänaseks on projekt läbi, siis aeg-ajalt taban end ikka veel mõttelt, kas tõesti MINA tegin seda? 

⥈ Vastus on kindel JAH! ⥈

Kas ma olen valmis ka edaspidi kuu pealt alla kukkuma, siis vastus on kindel JAH. Olen jõudnud äratundmisele, et oskan teha meeskonnaliikmena tõhusat ja eesmärgipärast koostööd. 
Olen nüüd üle linna suurim ekspert igas vallas, millest algul ei tea mitte muhvigi :)
 

  

ALLIKAD
Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 113-135.
Märja, T., Lõhmus, M. & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Kirjastus Ilo, 84-86.

Soomes: õpetaja „korralikult“ ära reguleeritud tööpõld ja õpetajaks soovijaid ülikooli uste taga aina vähem

Tekst ja foto Küllike Adamson

Külma duššina anti alles hiljuti Toompealt Eesti õpetajatele teada, et valitsus palkadeks raha ei leia ja pole seda eriti tulevikuski kuskilt tulemas. See võib tähendada seda, et Soome ja Eesti õpetajate palga vahe jääb teadmata ajaks jämedalt mõõtes kahe- kuni neljakordseks.
Aga mis toimus sel ajal Soomes? Erinevalt Eestist tõusid naabrite juures palgad eelmisel aastal üle 1% ja selle aasta aprillis omakorda veel enam kui 1%.  Lisaks said kõik tublimad Soome õpetajad jaanuaris ühekordset preemiat ehk tulemuspalka, mis moodustas 9,2 % õpetaja lepingulisest kuupalgast. Toimus lisaks muidki kosmeetilisi muutusi. Soome õpetaja palka paisutavad lisaks omandatud haridustasemele töökogemus, kool ja maakond kus õpetaja töötab, õpetatav valdkond, keelteoskus ja mitmed muud pädevust tõendavad tegijad.

  ↞No, ei ole see teab mis uudis, et Soome ja Eesti õpetajate palganumbrid on nagu öö ja päev ↠  

Hetkel aga ei ole eesmärk nina alla hõõruda suuri palganumbreid, vaid hoopis... .

Tõepoolest, selleks et hea palk tuleks ja tõuseks, on õpetaja töö Soomes „korralikult“ ära reguleeritud. Ühtpidi on see muidugi hea, teisalt aga, nagu selgub, peavalu. Dokumendi ajakohasuse eest seisab vankumatult Soome õpetusala ametiühing (Opetusalan Ammattijärjestö OAJ). Ametiühingu ülesanne on hoida õpetajaid puudutaval tööturu lõigul kiivalt silma peal, sealhulgas pidada vajadusel tööandjatega läbirääkimisi, sõlmida  õpetus-, kasvatus- ja uurimisala töötajate tööd reguleerivaid kollektiivlepinguid kuni korraldatavate streikideni välja jms. Selge on see, et kollektiivleping on Soome õpetaja jaoks tema tööd kaitsev tugev seljatagune. Ilma selleta läheks vast jamaks. Aga milles see peavalu veel seisneb?! 

   ↞ Milles see peavalu veel seisneb?! ↠  

Kes loeb, see avastab. Näiteks on ametiühingud kokku pannud sadu lehekülgi lohiseva dokumendi, mis „keskmise õpetaja“ jaoks eraldi kirjaoskust ja dekodeerimispädevust nõuab. Tõepoolest, proovides Soome õpetaja kingadesse astuda ja vaadates tõtt selle palgarägastikuga, tekkis kohe küsimus, kui palju ja millise Exceli tabeli lahtri järgi täpselt iga kuu palka makstakse?

See siin ei ole niisama suusoojaks öeldud. Pange tähele, et isegi Soome Õpetajaks Õppijate Liit (Suomen Opettajaksi Opiskelevien Liitto, SOOL ry) möönab Soome õpetajate tööpanuse mõõtmise ja palgaarvestuse sedavõrd keeruliseks, et soovitab õpetajatel selguse mõttes ja täpse teenistuse kindlaks tegemiseks pöörduda kollektiivlepinguid lugeda oskavate ekspertide poole. Samasugust soovitust jagab õpetajatele Soome õpetusala ametiühing (OAJ). Viimasel on omakorda välja pakkuda pikk nimekiri vilede ja tulede peale õpetajatele appi ruttavaid nõustajaid.

Selgub tõsiasi, et ametiühingud on rühmanud teha "kadestamisväärt“ tööd, sest hetkeseisuga reguleerivad õpetajate tööd ja s.h palganumbreid järgmised 13 erinevat kollektiivlepingut:

• alushariduses ja osaliselt alghariduses - 3 lepingut
• üldhariduses – 4 lepingut 
• kutsehariduses – 4 lepingut 
• kõrghariduses – 1 leping 
• rakenduskõrghariduses – 1 leping 

Tampere ülikooli peahoone juunis 2019. Soome ühte suurimat õpetajate koolitajat vaevab õpetajaks kandideerivate arvu järsk langus. Foto Küllike Adamson

Kui palgaga on jama, siis suurem draama hiilib mujal. Nimelt, kas varsti on enam järel ainsatki õpetajat, kellele palka saaks maksta. Just nimelt!
Tänane pilt Soomes on murettekitav- sisseastujate huvi õpetajahariduse vastu kipub uljalt kahanema.
Soomes saab õpetajaharidust omandada pea kõigis 13 ülikoolis, mis on üle riigi hajusalt laiali pillutatud. Kutseõpetajaks saab omakorda spetsialiseeruda 1-2-aastast täienduskoolitust läbides rakenduskõrgkoolides Helsingis, Hämenlinnas, Jyväskyläs, Oulus ja Tamperes.

Kuigi õpetaja ametil on Soomes pigem väga hea maine, ilmneb huvitaval kombel sellelgi rindel kokkukuivamise ja populaarsuse raugemise märke. Eelkõige peegeldub see vastu Soome ülikoolide kasvatusteaduskondadesse sisseastujate arvust.

  ↞Õpetajaks õppijate järjekorrad on ülikoolides totaalselt lühenenud↠  

Täpsemalt oli Soome haridusministeeriumi (Opetushallitus) andmetel käesoleval 2019. aasta kevadel kasvatusteaduskondadesse kandideerijaid (kõikide ülikoolide arvestuses) ühtekokku 9407, mis tegi keskmiselt 3,1 soovijat ühele õpikohale. Vaadates lähemalt aga Soome ühte suurimat õpetajate koolitajat, Tampere ülikooli, on selles kampuses õpetajaharidusse kandideerivate arvu langus selgelt märgatav.
Möödunud ja käesolevat aastat võrreldes ilmneb, et 2018.aastal pidas õpetajaks õppimise plaani Tampere ülikoolis 3320 ja käesoleval aastal kõigest 2884 soovijat. Numbrid reedavad, et järjekord ainuüksi Tampere ülikooli ukse taga lühenes 436 huvilise võrra!

Summa summarum on olukord veelgi pragmaatilisem, sest kõigi Soome ülikoolide peale kokku vähenes tänavu õpetajaharidusse pürgivate hulk 2018.aastaga võrreldes tervelt 2263 soovija võrra.
Paneb mõtlema, kuhu on kadunud selline mass õpetajaametist unistajaid? Mis võib olla naaberriigis õpetajaks pürgivate negatiivse muutuse põhjuseks? Kas ja millised võimalikud strateegiad on Soome riigi õpetajahariduses rakendumas?

Tõsi, statistika näitab ka seda, et suuri kõikumisi sisseastujate arvu osas on ette tulnud varasematelgi aastatel.  Ehk pole seega Soomes pabistamiseks liigselt põhjust ja praeguse leige huvi õpetaja töö vastu võib tembeldada „loomulikuks“ ja ajutiseks õpikõveraks.

Elame, näeme.

______________

Artikkel ilmunud ka Õpetajate Lehes.

Võtta ja anda aega

Selles artiklis teen juttu aja mõistest ja aja kasutusest tänapäevases õpikäsituses. Kuna õpikäsituse põhiideedega on tuttav peaasjalikult iga õpetaja, siis seda teemat peensusteni ma ei puuduta, vaid asun kohe küsimuse kallale, mis mind jonnakalt kummitab.

Nimelt poolikud asjad, mida hariduses juurutatakse nii, et silm ka ei pilgu !

Olles lugenud erinevaid allikaid ja tutvunud tänapäevase õpikäsitusega siit ja sealt, saan järeldada, et ajakäsitus on siin 
kahesilma vahele jäänud või 

on seda teadlikult ignoreeritud ?

Toetudes Nikkaneni ja Lyytineni (2005) kirjutatud raamatule ja seal esitatud väidetele, imestan, et miks ajakasutusest ja -planeerimisest koolis nii jäigalt kinni hoitakse, kui samas õppetöö läbiviimisel rõhutatakse igati õppija toetavat ülimlikkust, õppijakeskset painlikku õppimist, õppija individuaalsust 

ja isikupära ning autonoomset arengut. 

Foto Pixabay.com

Nagu me teame ja üliõpilastenagi kogeme, on tunniplaanis akadeemilise koolitunni pikkuseks 45 minutit või paaristunnina lastakse 90 minutit jutti ning mitte grammigi vähem ega rohkem. Üksnes õpetajaga kokkuleppides võib õpilane vahel tunni kestuse ära rääkida ühes või teises suunas. Leian, et biheivioristliku õpiaja sundus (ei saa seda kuidagi muudmoodi nimetada) ei ole kooskõlas muutunud õpikäsitusega või, oleks õigem öelda, on vasturääkivuses humanismiga. Eriti tuleb selline õpilase vägisi kinnipidamine esile algkoolist gümnaasiumini, kui taas täiskasvanuhariduses on õpilasel autonoomiat rohkem ja võimalus olla oma aja peremees. Näiteks teha poppi ilma kurvemate tagajärgedeta puudumisregistris.

Taoline frontaalne ajaplaneerimine on aga püsinud  muutumatuna kes teab kui kaua täpselt ? ning kestab laiutava rahuga edasi.

Soome autorite paar on viidanud Välijärvi (1993) tõdemusele, mida siinkohal tsiteerin ” tööd koolis organiseeritakse nii, nagu oleks ainuke sobiv ajahulk mis tahes aine ja mis tahes teema õppimiseks 40-50 minutit, sõltumata õpilase vanusest, huvidest jne. Õppetöö traditsiooniline ülesehitus on väga visa muutuma. Õpikeskkonda ei looda ajaüksusi paindlikult vormides, vaid õpilaste individuaalsed eeldused, vajadused ja taotlused surutakse mehhaanilisse ja killustatud ajastruktuuri.”  

Vaatame lähemalt. Selline õppetöö pärsib inimese loovust ning ajal, mil peaks mõttetööl vabalt lennata laskma, tiksub kuskil kuklas armutult kell ning loomingu tegemine katkestatakse vahetundi heliseva kellaga. Mõnel juhul võib õpilasel olla plokk ees juba tunni alguses, sest tundes oma võimeid, on ta ette veendunud, et selles tunnis ma nagunii ei jõua midagi mõistlikku ära teha. Selliselt võtab maad õpitud abitus. Vahetunnikella ootus võib olla mõneti nii hirmutav, et ülesande lahendamise asemel keskendutakse tunni lõpu tulemisele. Väidan ka, et selline igale õpilasele täpselt ja võrdselt mõõdetud ajaresurss tekitab pigem pingelist ja pärssivat õpiõhkkonda, kui soodustab pingevaba mõnusat õppimist. Olen kuulnud küll räägitavat, et tunni lõpetab õpetaja, mitte kell, aga tegelikult, ega selline lähenemine aita paremini kaasa õpilase õppimise autonoomiale - ühed pahad mõlemad. Õpetajast saab õpilaste silmis lisaks kiusajagi kui kellast üle laseb ning söögivahetundi viivitab. Mitte et see söögivahetund kõige tähtsam oleks, vaid õpioskus ja isejuhitav õppimine peaks saama tänapäevases õpikäsituses normiks, kus ajasunduseta keskendutakse individuaalsele arengule, mitte aga ette määratud ajahulga jooksul töötegemisele. Teisisõnu, tuleb keskenduda õppija loovusele ja arengule ning unustada kontrollorganite poolt kasutatav ja tagatipuks kinni makstud ajakasutus.

Kui on teada fakt, et kõik inimesed on oma arengus erinevad, siis kuidas on võimalik, et õpitöö surutakse kõikidele õpilastele 45-minutilisse purki ?

Foto Google

Mind paneb imestama, et õpikäsitus ei tee vahet inimõigustel ja hariduslikul vägivallal. Olgem ausad, see meenutab konveieritööd tapamajas, kus subjektist saavad objektid lindi kindlal kiirusel liikudes.

Räägin lühidalt ka teisest lüngast ehk on teada, et õpitöö algab suurele osale õppuritest kell 8 hommikul ja niimoodi viis korda nädalas.

Mind paneb kahtlema asjaolu, et füsioloogiliselt erinev õppurkond suudab samal ajal oma bioloogilise kella timmida selliselt, et kell 8 algav koolipäev on kõigile see tõhusaim teadmiste omandamise aeg.

Endast rääkides olen koostööks valmis kell 10 hommikul ja peale seda ning ärgas õppimine saavutab haripunkti kell 2 öösel. Ärge aga sundige mind selleks kukelauluga kell 8 !

Isikliku näite puhul võin eeldada, et sarnaseid kannatajaid, keda sunnitakse alluma üldkehtivatele koolireeglitele, on veelgi ja palju rohkem kui ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

Mõelgem selle üle ...

P.S. Artikli eesmärk ei ole pakkuda valmis lahendusi, sest mul ei ole neid, vaid kutsuda elavale diskusioonile, kuidas muuta tänapäevase õpikäsituse idee täiuslikumaks, nii et see ei piiraks õppija vaba arengut humanismi silmaspidades.

KASUTATUD ALLIKAD

Eesti Haridusministeerium. (2014). Eesti elukestva õppe strateegia 2020.Tallinn. Allikas: https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf

Nikkanen, P., & Lyytinen, H. K. (2005). Õppiv kool ja enesehindamine. (I. Kukk, Toim.) Jyväskylä Ülikool: El Paradiso.

Üliõpilase rahakotis

Loe edasi Sirbist :http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/uliopilase-koht-uhiskonnas/