Tampere vastuvõtukeskuses õpetamas

Osalesin novembris Tampere Rakenduskõrgkooli (TAMK) ja Tampere Täiskasvanute Koolituskeskuse (TAKK) korraldatud täienduskoolitusel ” Monikulttuurisen ryhmän johtaminen“ (Mitmekultuurilise rühma juhtimine) eesmärgiga koguda pedagoogilisi kogemusi töötamiseks tõeliselt heterogeense õpilasrühmaga. Teise põhjusena ka seetõttu, et tundus hästi sümpaatne, et rakenduskõrgkool ja kutsehariduskeskus teevad koolituse osas koostööd.

Olgu kohe ära öeldud, et olin õigel ajal õiges kohas ja kogetu paisutas minu maailmapildi olulisemalt avaramaks, äratadas tohutult mõtteid, mille üle veel pikalt arutleda.

Täiendkoolitus koosnes järgmistest hindamismeetoditest :

• kontakttundidest (loengud, rühmatööd, arutelud, mind map, flipped classroom, test, Balinti- meetod jne)
• iseseisvatest töödest (õpimapi koostamine, kaasõpilase õpimapi analüüs, õppematerjalide läbitöötamine)
• praktilisest tööst (3-liikmelise rühmaga ühe õppetunni ettevalmistamine ja läbiviimine ühes vabalt valitud koolis).

Peatun pikemalt viimasel ehk praktilisel tööl, sest just see kujunes emotsionaalseks kõrghetkeks.

Kauppi haigla on ehitatud 1939.a.sõjaväehaiglaks,

mis hiljem tegutses  n-ö vanuritehaiglana. 

Alates 2015 on hoone kasutusel Tampere vastuvõtukeskusena, kus

majutub ca 300 turvapaigataotlejat.

Valisime üksmeelselt oma 3-liikmelise rühmaga tunni läbiviimiseks Tampere vastuvõtukeskuse .Meile antud eelinfo õpilaste kohta oli kasin : täiskasvanud 19-35, araablased, iraaklased, somaallased, rühma suurus ~ 10 õpilast ja soome keele oskusest ei olnud palju teada, umbes A1. 

Mida peale hakata iseendaga, kui puudub selliste õpilaste õpetamise kogemus ja kui tuleb õpetada, aga ei ole võimalik aktiivselt kasutada tööriistana ühist keel ? Teadsin, et hätta kindlasti ei jää, sest ei oska olukordi ette pabistada ja ühtlasi Tallinna Ülikoolist saadud pedagoogiline pagas on ikka nii tummine, millele võib igal ajal toetuda. Paraku minu kaasõpilastel olid asjad kehvemini, õpetamise oskus olematu või minimaalne, piirdudes mõne tunni vedamisega ja sedagi selges soome keeles. Aga kollektiivis peitub jõud. 

Tervikõppetund sai kokku pandud Skype vahendusel, kus igaüks meist pakkus välja ühe ülesande, mida ta hakkab vastuvõtukeskuse õpilastele vedama. Ühistöö toimis super libedalt ! Teemasse ei võinud enam kuidagi paremini sisse elada, kuna isegi olime kolmekesi mitmekultuurilised - eestlane, soomlane ja venelane (nagu heas anekdoodis).

Meie õpetamisplokk sai selline :

1.     Enesetutvustusring -suuliselt, ringis istudes. Igale õpilasele visati kordamööda pehme mänguasi ja see, kes sai mänguasja, ütles oma nime ja soome keeles ühe asja, mis talle meeldib.
2.      Mind Map – moodustasime kaks rühma. Õpilaste ülesanne oli koos arutada ja soome keeles kirjutada või joonistada, mis on Soomes erinev ja harjumatu võrreldes kodumaaga.
3.      Kepimäng (Stick Game) – moodustasime kaks rühma. Kumbki rühm sai (kohalikult koristajalt laenatud) harjavarre, mis asetati õpilaste nimetissõrmedele ja see tuli ühise meeskonnatööna nimetissõrmi kasutades põrandale asetada.

See, mis alati tuleb ja mille vastu on raske võidelda, need on eelarvamused. Tahan seda küll nimetada ootuseks, sest me alati loome endas ettekujutuse sellest, mis hakkab toimuma. Kohatud tegelikkusest erineb see aga selle poolest, et keerame kujutluspildi hooga üle võlli. Kuni ühel hetkel selgub, et reaalsuses kohtadki turvapaigataotlejaid (nad ei ole enam pagulase staatuses, sest ootavad vastust sisse antud turvapaigataotlusele), kes on tavalised ja normaalsed nagu ise ennast arvad olevat.

Pean ka ära mainima, et mitmekultuurilisus on iseenesest normaalne osa minu igapäeva elust, aga sel korral oli rõhuasetus vastuvõtukeskusel, kui mingil abstraktsel maailmal. Kes nad seal on, kuidas seal vastuvõtukeskuses on, kas nad seal üldse millestki aru saavad, kuidas meisse suhtutakse jne. 
Iga õpetaja oluline õppimise koht on muutuvas olukorras kohaneda ja läbi oma teadvuse kasvuga aidata mõtestada ka teistel kaasinimeste erisusi kui inimmaailma osategijat.

Kuidas läks õppetund ? Fantastiliselt !

Sain aru, et õpilastel on nii palju instrumente, millega end väljendada-arusaadavaks teha ja et heterogeenses seltskonnas peitub varjatud jõud.

Kuigi rõhuasetus oli soome keele omandamisel, mida ei võinud hetkekski unustada, siis et august välja saada ja õppimist toetada, kasutasime tunnis nii inglise kui ka vene keelt. Sümpaatne oli ka see, kuidas õpilased tegid spontaalselt koostööd ja see kellel oli parem soome keele tase, tõlkis araabia keelest soome keelde ja vastupidi. Teise õpilase õppetöös aitamine on ju enda keeletaseme arendamine. Kedagi ei jäetud hätta ja keegi ei pidanud tegevusetult tagaplaanil istuma.

Loomulikult tegime ka kompromisse ja need, kes ei osanud hästi veel soome keeles kirjutada, said eneseväljendamiseks võimaluse joonistada ning siis püüdsid jutustada, mis pildile on kirjutatud. Soome keele õpinguid oli alustatud väga  erinevalt, kes oli õppinud mitu aastat, kes paar-kolm kuud (näiteks kaks venelast).
Märkasin, et rühmatöö tegemine ajurünnaku vormis oli õpilastele keeruline, ilmselt ei olnud neil õppemeetodist palju eelnevaid kogemusi.

Kepimäng oli õppetunni tõeline sensatsioon. Uhkusega pean tunnistama, et see oli minu välja käidud ettepanek. Huvilised leiavad selle internetist Stick Game (Helium Stick) nime all. 
Tehti igati koostööd ning kuna tegemist oli ju teatud liiki võistlusega, siis püüti ülesande õnnestumise nimel soome keeles aktiivselt ja innukalt üksteist juhendada. Mis võiks olla ideaalsem, kui ….. õpe märkamatult ja mängides !

Minu algaja õpetaja elus on see juba teine wow-kogemus, kus panen mitmekultuurilise täiskasvanute õpirühma naerma ja kilkama (no, kokku kaks korda olen proovinud). Mäng oli lõbus ja pingevaba ning mulle tundus, et suutsime õppijate mõtted juhtida 100 % õppimisele ja muust häirivast eemale. Pagulaste/turvapaigataotlejate puhul on see oluline nüanss teada, et nende elukogemuses on tavaliselt palju traumasid ja negatiivset.

Kuna kogu õpiprotsessi on keeruline sõnadesse panna, siis ütlen vaid üht, et ootan juba järgmist võimalust nii kirjut seltskonda õpetada. Küll aga sain Punase Risti Häme piirkonna vastuvõtukeskuste juhatajalt Minna Jussilalt pakkumise teha vastuvõtukeskuses pedagoogilist praktikat, kui selleks peaks vajadus olema 😃 

 Fotod Minna Jussila ja Küllike Adamson.

Viibisin multikultuursel kutsepedagoogilisel praktikal Tampere Kutsehariduskolledžis

Kui ma kutsepedagoogilise praktika esimesel päeval tuttavasse Tampere kutsehariduskolledžisse (TREDU) jõudsin, ei olnud mul ometi mingit ettekujutust, millise puhastusteeninduse õpperühmaga on tegemist. Samuti olin omaette mõelnud, et tegelen alguses tundide vaatlusega, elan sisse ning siis "kuskil hiljem" on aega anda tunde küll ja küll. Peaaegu nii see ka läks. Vaatlesin esimesel päeval kuut tundi ja viisin läbi ühe iseseisva tunni.

Klassiruumis käib kõva näitlikustamine.

Suure juhusena sai minu praktikajuhendajaks minu enda kunagine puhastusteeninduse kutseõpetaja Tampere täiendkoolituse päevilt ja jällenägemine oli meeldiv. Tänu vanale tutvusele ja toetavale hoiakule oli kursuse töösse sisseelamine lihtne ja loomulik. Kursus, mida õpetaja juhendas, oli täiskasvanute sisserändajate grupp ja mille moodustas väga kirju seltskond.

Minu iseseisev esimene tund "kukkus välja" suure improvisatsioonina ja mis oli hea näide sellest, kuidas kutseõpetajal tuleb kiirelt muutuvas olukorras reageerima. Minu juhendaja lihtsalt viipas, et kaua sa seal tagareas istud, tule ja hakka õpetama ! 

Tegelikult oli siin ka teine põhjus. Nimelt oli koolimaja verivärskelt remonditud ja õpitegevus toimus selles klassis esimesi päevi, nii et kujutage ette pilti, kus enamus asju on veel puudu, kolimisega kadunud ja ei tööta. Üsna tulutult sai ka oodatud WiFi signaali. See kõik nõudis õpetajalt külma närvi, et hoida õppetöö käigus ja samas tegeleda organisatsiooniliste küsimustega, et midagigi liikuma saada.

Nii oligi, et õpetaja pani tahvlile slaidi, delegeeris õpetamise mulle ja kihutas klassist tähtsaid asju ajama. Siis ei olnud enam aega väriseda. Teema oli ettevalmistamata aga tuttav ning peale lühikest loengujuppi ja slaidiga näitlikustamist otsustasin, et korraldan klassis elava arutelu. Sel moel saime ühiselt teemat arendada, õpilased said esitada küsimusi, millele proovisime ühiselt leida vastused. Tundsin, et klass tegutseb sõbraliku meeskonnana ning see oli wow-tunne !

Klassis võeti mind kohe omaks ning õpetajahakatisena tegin omalt poolt kõik, et õpiõhkkond säiliks positiivne ja õpilased innustunud. Teadsin, et ainult nii saan säilitada erialast õpihuvi. 

Koridorides olid viidad õpikeskkondadest, mitte klassiruumidest.

Jäin tundidega rahule, sest elav keskustelu arendas igati õpilaste keele-, koostöö-  ja suhtluspädevust. Mina sain aga alustava õpetajana õpilaste arengut toetada, motiveerida eriala õppima ning vaikselt välja selgitada õppijate erisusi. Kasutasin kujundavat hindamist, andsin positiivset tagasisidet ja ühtlasi tänasin meeldiva koostöö eest.

Kui kõik need eelnevad praktikapäevad olid toimunud Tampere kesklinnas asuvas koolihoones, siis oma neljandal praktikapäeval sain õppetööd läbi viia Ylöjärvi linnas asuvas koolituskeskuses Valo, kus sõbraliku perena asuvad ühe katuse all nii gümnaasium, ettevõtluskoolitus, täiskasvanukoolitus kui ametikool.

Koolituskeskus Valo.

Selles hoones oli puhastusteeninduse õpperühmaga võimalik läbiviia praktikaõpet siinsetes moodsates praktikaklassides. Rühm oli endiselt sama, küll aga oli vahetunud õpetaja.Ka seekord sain olla tundi läbiviiv õpetaja. Olin tundideks eeskujulikult ettevalmistunud, teadsin selle õppepäeva teemasid- puhastusvahendid ja koristusmasinad. 

Tol päeval kasutasime meetodi, kus jagasime teise õpetajaga 18- liikmelise õpperühma pooleks. Selliselt jäid pooled õpilased minuga puhastuskeemiat õppima ja teine osa rühmast läks teise õpetajaga praktikaklassi koristusmasinaid õppima.

Alustasin sissejuhatusega ja eesmärkide seadmisega ning pidasin loengu, kus käsitlesin uut teemat. Näitlikustamiseks olid mul klassis koristuskeemia pudelid ning teemat toetasin pildimaterjale arvutist seinale projitseerides. Ühtlasi hoidsin n-ö pingsalt olukorral silma peal, kuidas klassis reageeritakse ning kas edastatud info jõuab üldse kohale. Lasin aeg-ajallt õpilastel esitada küsimusi ja küsisin ise, et saada õpitust tagasisidet. Samas ei tohtinud ma hetkeksi unustada, et tegu on ikkagi sisserändajatega ning õppimine soome keeles keeruline. Oli ühtlasi tore märgata, kuidas innukamad õpilased kirjutasid agaralt üles uusi erialaseid mõisteid ja õppisid kõrvuti erialaga ka keelt. Jah, tean omast kogemusest, kui keeruline see on. Juba ainuüksi soome keeles tundide läbiviimine nõudis mult suurt pingutust.

Teadmiste kontrollina kasutasin avastusõpet, kus iga õpilane sai valida endale meelepärase koristuskeemia pudeli ning iseseisvalt uurida, millist olulist infot on pudelile kirjutatud ning milline info on koristamistööd tehes koristajale oluline. Andsin ülesande lahendamiseks aega 10 minutit. Soovitasin teha märkmeid. Julgustasin küsima täpsustavaid küsimusi, kui midagi oli segaseks jäänud. Ülesande lahendamist abistava slaidi jätsin tahvlile. Kui iseseisva uurimise aeg sai läbi, käisin iga õpilase juures personaalselt, kes sai mulle vastata oma avastusest 2-3 minutit. Kõik olid tublid ning tegime teemast ja ülesandest kokkuvõtte. Kiitsin tubli töö eest ! Tund sai selle grupi jaoks kiirelt läbi.

Edasi toimus gruppide vahetus, need kes olid käinud koristusmasinaid teise õpetajaga õppimas, tulid nüüd minuga õppima puhastuskeemiat. Kõik algas uue grupiga otsast peale.

Kolmandas iseseisvas tunnis vaatasime arvutist koristusmasinatega töötamisest õppevideosid ning siis korraldasin klassis arutelu. Arutelu ajal panin tähele õpilaste ebakindlust ja kartust töömaailma ees. Sagedasemad küsimused olid:

Kas meil tuleb ka neid masinaid kasutada ?
 Kas nendega on keeruline töötada ? 
Aga kui ma ei saa tööl nendega hakkama ? 

Minu, kui tulevase kutsepedagoogi ülesanne oli õpilasi julgustada, toetada ja selgitada. Hoida n-ö käest kinni. Rääkisin oma kogemustest töömaailmas, sarnastest kartustest ja tööalastest seikadest. Sellised näited tööelust kõidavad õpilasi ja annavad märku, et olen üks nendest ning kõik on võimalik kui pingutada ja õppida. 

Kõigele lisaks oli tore jälgida ka klassis toimunud interaktsiooni ja toetavat suhtumist, kus mõningase koristusalase kogemusega õpilased jagasid teistele varasemaid kogemusi töömaailmast. Väga armas.

Kokkuvõtteks võtsin praktikalt kaasa väärtuslikud tähelepanekud :

• sisserändajatest õpilaste õpetamise puhul on olulise tähtsusega õppimisele kuluva aja arvestamine, õige tempo valik ja teema lihtne ülesehitus ( nt piltkiri, suurem osakaal näitlikustamisel)
• kui õppijateks on täiskasvanud, siis võin edaspidi kindel olla, et tegemist on äärmiselt heterogeense seltskonnaga, kelle töö- ja erialased kogemused on äärmusest äärmusesse
• kui täiskasvanud õppijad on igaüks eri kultuurist, siis võib seda nimetada megaheterogeenseks grupiks (autori tõlgendus), kellega töötamisel tuleb lisaks headele pedagoogilistele pädevustele kamaluga kasuks suurem kultuuriteadmus
• kuna sisserändajad kvalifitseeruvad HEV õppurite alla, siis õppimise toetamiseks peaks tunde läbi viima vähemalt kaks õpetajat ja grupi suurus ei tohiks ületada 15 õppurit.

Minu õpilased ,eri rahvuste virr-varr.

Fotod Küllike Adamson

Õpi, õpi hoolega, siis saad kooki moosiga !

Olen Tartu Ülikoolist saadud tunnistuse ja 1 EAP üle väga uhke :) Seekord sain e-kursusel juurde õppida palju tarka muutuvast õpikäsitusest. Õppejõudude seas olid ka haridusvaldkonna tähed-professorid - Äli Leijen ja Margus Pedaste.

Juhtumi analüüs filmi "About Schmidt" protagonisti näitel

Filmist lähemalt ... "Schmidti teekond" jutustab melanhoolse alatooniga ja musta huumoriga vürtsitatud lihtsa loo äsja pensionile jäänud 66-aastasest kindlustusmüüjast Warren Schmitdist (Jack Nicholson). Elus on Warrenil täita erinevaid sotsiaalseid rolle – ta on pensionär, tütre isa, abikaasa, äi, ristiisa, sõber, endine üliõpilane. Mehe elusündmusi hakatakse jälgima peale pensionile jäämist ning väga eripalgeline sündmuste ampluaa mahub umbes poole aasta sisse. See pool aastat on aga kujutatud režissööri poolt sellisena, et tundub nagu enne seda polekski mehe elus midagi olulist juhtunud.

Niisiis, Warrenil on aeg pensionile jääda ja mehele korraldatakse firmas lahkumispidu uhkete tänukõnedega. Mees on ülevoolavast auavaldusest kõrvuni liigutatud ning see on filmis pea ainuke kaader, kus mehe näos on endaga rahulolev ilme ja särav muie ning ta tunneb ennast tähelepanust kõrvuni liigutatuna. On näha, et mees naudib ilmselgelt püünel olemist. Teiste töökaaslaste hulgas peab kõne ka tema kingadesse astuv noor kindlustusagent, kes mainib, et mees võib igal ajal oma vanast töökohast läbi astuda ja talle oma nõu jagada. Kui mees aga mõne aja pärast kontorist tõepoolest läbi astub, selgub, et abi seal kõige vähem oodatakse ning ta saadetakse ettekäändega kontorist välja. Möödudes prügimajast märkab mees, et tema toimikud ja dokumendid on tõstetud prügikonteinerite kõrvale. Uue eluetapiga harjumine osutub keeruliseks ning peagi tunneb mees ennast mittevajalikuna ja tühisena.

Ka oma ainukese lapsega, täisealise tütre Jeanniega, keda ta nii väga jumaldab ja kes on talle silmatera, on suhted leigenenud ja läbikäimine põgus. Isa ootused tütre suhtes põrmustas uudis tutvumisest kellegi „tühise“ vesivoodi müüjaga ning hilisem pulma uudis. Isa kardab, et ta tõugatakse tütre elust täielikult välja. Warrenil on raske leppida sellise peigmehega ja ta teeb viimse hetkeni katseid, et tütart ümber veenda, kuid kasu sellest ei tõuse.
                              
                                     -------------------------    ஸ    -------------------------                         

Kes on see vana naine 
tema majas …

Warren on abielus olnud 42 pikka aastat ning selle aja jooksul on abielust saanud hall rutiin. Vaatamata sellele, et Warreni naine on igati laitmatu, puhtust armastav ja eeskujulik koduperenaine, juhib ja valitseb ta mehe elu märkamatult, kuid kindlal emalikul viisil. Pedantselt korras kodu, regulaarselt toimuvad pereüritused, ninaesine ja puhas pesu on mehele iseenesest mõistetavus. Paraku ei ole tuhvlialune mees aga kõigega absoluutselt nõus ning sisimas tõstab pead mässumeelsus. Kuid jõuetus midagi muuta või kartus muutuste ees ei lase tal sekkuda naise mõneti alandavasse elukorraldusse (vetsus ei piisa sellest kui prilllaud üles tõsta, vaid häda tuleb ajada naise soovil üksnes ja ainult istudes). Viimasel ajal ärritab teda aga naisega samas ruumis olemine, rääkida pole enam millestki ning ta leiab ennast üha sagedamini küsimas, kes on see vana naine tema majas.

Tagasihoidlikul mehel pole ka peaaegu üldse sõpru, vaid üks lähedane sõber ning ülejäänud naise tuttavad, kellega peab läbi käima.

Ühel päeval satub mees televiisorist nägema üleskutset toetada rahaannetustega Aafrika laste haridust ning kuna ta tundis peres ennast niigi mittevajalikuna, haaras ta kohe võimalusest kinni. Nii ta kirjutaski kirja 6-aastasele Ndugule.

Kui ta oli kirja posti viinud ja koju tagasi jõuab, leiab ta naise liikumatult põrandal lamamas, kes, selgub, on saanud südamerabandusse. Naise surmaga saabub mehe ellu segadus ja tühjus. Kui varem oli naine tema eest kõik valmis mõelnud ja ära toimetanud, siis nüüd kukub elukorraldus kokku. Enese eest hoolitsemine, pesemine, riietumine, söömine, iseseisev majapidamine ei tule välja. Ta ei igatse taga niivõrd naist, vaid pigem ta ei mõista miks asjad ei toimi enam nii kui enne.

Peale kahenädalast masendusperioodi otsustab mees, et nii enam jätkata ei saa ja otsustab oma eluga edasi minna. Ta sõidab marketisse, tassib matkaauto, mille on spetsiaalselt pensionipõlve veetmiseks muretsenud, maast laeni toidukraami täis ja otsustab külastada vanu tuttavaid paiku, ühtlasi sõidab ta läbi endisest kodulinnast ja astub sisse oma vanasse ülikooli. Seiklusrikka reisi jooksul otsustab ta teha lähemalt tutvust ka tütre uue perega ja osaleda seal korraldatavas noorpaari pulmas. Pulmade toimudes mõistab Warren viimaks, et tal ei ole enam võimalik midagi muuta ja parem on tütrel lasta minna, soovides talle pulmalaua kõnes õnne abielus.

Pikalt reisilt lõpuks koju saabudes leiab Warren eest palju posti ja muuhulgas ka kirja 6-aastaselt Ndugult. Nunna poolt kirjutatud kirjas seisab, et kahjuks ei oska väike poiss veel ise lugeda ega kirjutada, aga talle meeldivad Schmitdi kirjutatud kirjad ja ta hindab saadetud majanduslikku toetust väga. Kirjaga koos on ümbrikus poisi joonistus, kus kaks naeratavat kriipsujukut hoiavad päikese all teineteisel käest kinni. Joonistust vaadates lähevad mehe silmad märjaks, sest ühtäkki ta mõistab, et vaatamata kõigele, on ta kellelegi oluline ning tema elul on tähendus.

                                      

-------------------------------    ஸ    --------------------------------

                   
             Ja lõpuks ei mäleta enam keegi 

et sa oled olemas olnud

Sharan B.Merriam (2005) kirjutab oma artiklis How adult life transitions foster learning and development, et ülemineku etapid täiskasvanu elus on muutuste perioodid, mis vahelduvad stabiilsuse perioodidega.
Filmi peategelase aastakümned on veerenud abielu ja tööelu jooksul tasaselt ja muretult. Tavalise inimese tavalises elus ei oleks nagu mitte midagi toimunud. Aastakümneid punktuaalselt sisse töötatud elurutiin töö ja kodu, kodu ja töö vahel ei ole andnud võimalusi mingiteks ootamatusteks. Ka ühe töökoha pidamine kogu tööelu jooksul annab märku sellest, et peaosalisele tegelikult sobib rutiin ja sisse tallatud rada, mis kummardub mehe kohal paksu turvalise ja muretu vaibana. Ehk on mees elust niivõrd võõrdunud, et ei mäletagi, kuidas võiks olla teisiti. Ühe pragmaatilise seigana annab kodusest rutiinist aimu naise katse sellest välja rabeleda ning ta murrab mehele truudust.  Tegemist oli ootamatu sündmusega, sest mees arvas, et peres on kõik korras. Tõsi, see toimus juba kakskümmend aastat tagasi ja mees suudab selle surnud abikaasale andestada, mõistes, et oli tõepoolest tol ajal liigselt tööle pühendunud ja ei osutanud naisele piisavalt tähelepanu. Mees on nii tööl kui kodus selgelt kuulekas käsutäitja, kui oma ideede realiseerija. Ilmselt on seda mõjutanud flegmaatiline ja isegi apaatne karakter või ei suuda ta keskenduda mitmele tegevusele korraga. Ehk teisisõnu peategelane on hoidnud oma elumustrit stabiilsena kogu elu vältel ning ta on sellest hästi teadlik. Ta ütleb tähenduslikud sõnad:“ Ja lõpuks ei mäleta keegi enam, et sa oled olemas olnud.“
Samas saab peategelase eemaletõukavaks kujunenud suhteid naisega vaadata kui magavat üleminekut. Kui abielludes oli naine noor ja ahvatlev, siis nüüd on ta muutunud märkamatult eemaletõukavaks, vananenud ning iga tema liikumine ärritab meest. Kes on see vana naine tema majas, küsib peaosaline viimasel ajal imestunult.
Peaosalisel oli palju oodatud üleminekuid ning nendega seotud sotsiaalsed rollid kujundavad tema elusstruktuuris muutusi või üleminekuetappe. Ta oli üliõpilane, tööline, abielumees ja noor isa „õigel ajal“, siis kui ühiskond seda kõige rohkem eeldas. Need on oodatud elusündmused. Tõsi, ta soovis elus saada kõrget töökohta ning pääseda äriajakirjas esikaane meheks, kuid see unistus ei realiseerunud. Toimus isiklik mittesündmuse üleminek, mida ta ootas, aga mida ei toimunud.

                                               ------------------    ஸ   ---------------------

Küsimus on, 
et mida ajaga peale hakata

Ühe oodatud üleminekuna saabub aeg pensionile minna. See ei ole järsk muutus, vaid ammu ette teada ning ettekuulutatud eluetapp. Ta on juba pikka aega jälginud enda füsioloogilist vananemist - kortsus nahk, lott lõua all, laienenud veresooned on tegelikud ja fundamentaalsed ettekuulutajad ning aega tagasi ei keera.
Küll aga tuleb uue olukorraga kohaneda ning harjuda. Vana mall ei tööta enam ja sisse tuleb viia uus taktika. Hommikune automaatne ärkamine kell 7 ei ole enam vajalik, tööle kiirustada pole vaja, pole vaja selga tõmmata ülikonda ning sätida ette lipsu. Küsimus on, et mida ajaga peale hakata. Kuidas võtta vabalt ? Mees on aga vaikselt sellele mõelnud ning muretsenud pensioni põlveks tohutu matkaauto, millega maad läbi sõitma hakata. Sellist tulevikku lükatud unistuse realiseerimist „ kui kunagi pensionile jään, küll siis alles hakkan rändama“ võib nimetada viivitusega üleminekuks. Seega, kui sotsiaalses elus toimuvad muutused, näiteks töötegijast saab pensionär, siis sunnib see mittetöötavad elustruktuurid üle vaatama ja asendama uutega.

Ainukese tütre suhtes on isa ootused kõrgemad, kui elu talle seda ette üritab veeretada. Abielu kuulutus tühise vesivoodi müüjaga ja elamine peigmehe lillelastest perekonnaga, ei lange kokku isa ootustega ega maailmapildiga ning ta üritab igati tütart ümber veenda, et suhe lõpetada. Need on mehe elus virvendavad sündmused, mis muudavad ka tema elu ärevaks. Küll aga kulmineerub see lõpuks pulmakõnega lahtilaskmise faasiga , kus ta mõistab, et ei ole mõistlik lõputult tütre soovide vastu sõdida - on aeg ise edasi liikuda ja lasta tütrel minna.


                               ------------------------------     ஸ     --------------------------------

Ellu saabub eufooriat tekitav järsk

vabanemine

Naise äkiline surm oli peaosalisele dramaatiline ja valulik kogemus, kuid samas pääsemine tülgastavast pikast abielust. Filmis on seda kujutatud WOW hetkena, mis on mehele eufooriat tekitav järsk vabanemine, kus ühtäkki võibki ise otsustada ja võibki ise mõelda ja teha seda, mida aga hing ihaldab, ilma, et peaks naise pealesunnitud või alandavate plaanidega nõustuma. Seda kujutatakse läbi värvika vabastava vetsustseeni, kus mees taipab, et nüüd ei peagi enam istudes kusema, vaid seda saab teha esimest korda aastakümnete jooksul püsti. See on kujundlik pääsemine kammitsevast suhtest ja puhas iseotsustamise nauding - kusemine püsti täiel rinnal 360 kraadi, lastes täis kogu dušširuumi - poti, seinad ja põranda. Mees on fakti ees, et nüüd lesepõlves tuleb elukorraldusega ise hakkama saada ja paljud asjad selgeks õppida. Seega, õppimine, mis leiab aset üleminekuetapis, võib olla täiendav või arendav.
Selleks, et üleminek oleks arendav, transformatiivne, tuleb peategelasel kohaneda muutusega, lahendada probleeme ja neutraliseerida stressi. Merriam kirjutab muuseas, et lisaks peab olema valmis minema kannatamise ja kaootilisse elu üleminekusse, et jätkata vitaalsena ja tulla välja teiselt poolt uute hoiakutega ning korrastatuma minaga.
Mees võtab kahenädalase leina järel vastu olulise otsuse ja sõidab matkaautoga külastama vanu tuttavaid paiku. Nii olid nad juba varem naisega otsustanud, aga nüüd kui naine surnud, otsustab mees kindlalt, et sõit ei jää sellepärast seisma. Selliselt käitudes neutraliseeritakse  dramaatilisi elumuutusi.
Ees on veel üks üleminek. Kui mees mõistab, et ta on mittevajalik nii tööelus kui perele, siis et oma armastuse ja hoolivuse vajadust realiseerida, otsustab ta toetada majanduslikult Aafrikas õppivat 6-aastast Ndugut ning hakata tema ristiisaks - uus sotsiaalne roll. Seega katsetas mees uut käitumismalli ja strateegiat, et ennast elus mugavalt ja tasakaalukalt tunda ning kuuluda kuhugi. Kui mehe praegused elumudelid ei tööta, siis ta vaatab need üle ja teeb elukorralduses muudatusi.

Merriam (2005) kinnitab, et õppimine saab toimuda siis, kui kogemus on piisavalt ebamugav ja rahutuks tegev, et me ei ignoreeriks seda, vaid otsiksime sellest väljapääsu ja juurdleksime selle üle sellest pääsemise nimel.

         

    -----------------------------     ஸ    -------------------------------

Primaarne täiskasvanu koolituses
on ühine hooliv suhtumine ja toetav hoiak  

Juhtumi analüüs oli minu jaoks tõeline tuleproov, mis andis võimaluse ennast testida selles, kui hästi õnnestub kutsepedagoogil täiskasvanud õppijaga esmakordselt kohtudes temast tõene pilt saada, selgitada välja tema karakter ja sealt omakorda ära tunda võimalikud üleminekud ning õpivajadused. Võin kinnitada, et selline peategelase detailideni lahti harutamine oli lisaks ka mentaalselt räsiv, sest tegelaskuju parimaks mõistmiseks tuli asetuda peaosalise olukorda.
Juhtumi analüüs tõi aga selgelt välja tõsiasja, et kui me õpetajana soovime täiskasvanud õppija õppimist parimal moel toetada, peame esmalt mõistma, millistes üleminekuetappides täiskasvanud parasjagu on, milline on tema taust, miks ta on siin klassis jne.

Lõpetuseks võib öelda, et inimese sisse on keeruline näha ja õpetajal puuduvad selleks selgeltnägija võimed, seega on oluline, et õppijat (abivajajat) ümbritseks hooliv sotsiaalne võrgustik eesotsas lähedaste ja pereliikmetega. Selline seljatagune aitab kutsepedagoogil reageerida võimalikule stressile, mõista märke muutunud käitumises ja lähtuvalt ka kasutusele võtta toetavad abinõud. Olen kindlal seisukohal, et täiskasvanu koolituses primaarsem faktiteadmistest on ühine hooliv suhtumine ja toetav hoiak.

Kiitus sulle, et jõudsid pika kirjatüki lõpuni lugeda    👀

ALLIKAD

Merriam, S. (2005). How adult life transitions foster learning and development. http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/ace.v2005:108/issuetoc

Payne, A. (Režissöör). (2002). About Schmitd [Film].