Vedasin Tallinna ülikoolis ära ühe ägeda IT projekti ja elasin "üle" grupi arengufaasid

Olen teinud koostööd erinevais võrgustikes ja päris mitmetes projektides varasemaltki, kuid siin peatükis keskendun viimasele ja värskemale kogemusele. 

Minu jaoks hullumeelsemale!

Tallinna ülikoolis meeskondadega koolituspäeval. Foto autori erakogust.

Ühispilt Samsung Digipassi koolitusprojektis osalenud kutsekoolide õpilasmeeskondadega.
Foto Samsung Digipassi kogust.

Kõik algas sellest, kui lasin sõna ringlema, et otsin magistriõpingute kõrvalt väikest tööotsa. Ei läinudki kaua, kui messengeri tuli sõnum.

⥈ Messengeri tuli ootamatu sõnum ⥈

Täpsemalt pool aastat tagasi 2018. a septembris tehti mulle ootamatu ettepanek Tallinna ülikooli digitehnoloogiate instituudist, et kas hakkaksin koordineerima rahvusvahelist koolitusprogrammi Samsung Digi Pass 2018. Projekti rahastus tuli Baltikumi Samsungist ning selle ideeks on arendada kutsekoolide noorte, vanuses 14-20, sotsiaalseid ja digipädevusi. Loomulikult selline asi ehmatas algul täiesti ära, sest mäletasin liigagi värskelt, kuidas ma bakalaureuse arvutieksamil kolinal läbi kukkusin. Peas olid tookord nii mustad mõtted, et sellega mu üliõpilaselu siis lõppebki.

Mina ja IT tundus absoluutselt täiesti välistatud kombinatsioon! Leidsin, et pakkuge mulle ükskõik mida, aga mitte jummmala pärast ITd! 

Samsung Digipassi 2018 auhinnagaala. Ühispilt võitja meeskonnaga Flying Forest Luua metsanduskoolist ja kõikide teiste edukalt osalenud meeskondadega.
Foto Samsung Digipassi kogust.

Pisut järele mõelnud ja toibunud, leidsin et SEE ON SUPER, olin õigel ajal õiges kohas ning see on ju fantastiline võimalus kogeda ja õppida, saada kontakte ja tuttavaid ning mis peamine- kõik oli otseselt seotud kutseharidusega! 

⥈ Kutseharidus oli õige ahvatlev konks ⥈

Tõepoolest, kutseharidus oli õige ahvatlev konks, mille kohe alla neelasin ning enamgi veel, tundsin end lausa eksperdina, kes on just sobiv isik sellisele sihtgrupile suunatud koolitusprogrammi vedama.

Mina õnneliku projektikoordinaatorina Samsung Digipassi auhinnagaalal auhindu üle andmas.
Vasakul näitleja Karl Robert Saaremäe. Foto autori  erakogust. 

Projektimeeskonnaks kujunemine läbi arengufaaside

Kui tagasi vaadata, siis grupi arengufaasid olid ka meie meeskonnas hästi eristatavad, sest ükski meeskond ei muutu hästi koostoimivaks automaatselt (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003). Algus ehk kujunemise faas oli hästi raske, sest tuli ennast paljude üksikasjadega kurssi viia ning keskenduda sellele, mida minult meeskonnas oodati. Tekkis hulgaliselt küsimusi: kes on teised meeskonnas, kas ma saan üldse hakkama, mida tuleb kõike arvestada? Õnneks oli mulle toeks ja mentoriks eelmise aasta koordinaator, kellelt sain vajadusel nõu ja abi. Hindan sellist mentori tuge väga, kus varasemad teadmised antakse edasi järgmistele tulijatele, mis omakorda aitab vigu vältida, tegutseda ratsionaalsemalt ning arendada juba olemasolevat.
Ka konfliktifaasi läbisime suhteliselt valutult, kuigi siin oli märgata rohkem emotsioone, ägedamat-agressiivsemat suhtlemist messengeris, ka väikest rünnakut. Ma arvan, et see oli positiivsem etapp üldse, mis  liitis meid lõpuks ühte ning tegi tegusamaks ja tulemuslikumaks (Märja, 2003). Muuseas,  tegin selles faasis ühe suurima vea ning sain meeskonna liikmetelt tolle kohta karmi tagasisidet. Õppisin sellest apsust palju. Samuti kuidas maad võtnud süütundega toime tulla nii, et see ei jääks liiga pikalt kõigutama minu enesehinnangut. Inimene eksib ikka ning kui toimunu hästi läbi mõelda, näiteks mis läks valesti ja kuidas edasi, annab see võimaluse areneda (Krips, 2003) tõhusamaks meeskonnaliikmeks ja probleemilahendajaks. Tänaseks on see süütunne minu sees ammu käsitletud ning alles on rahulik teadmine olnust. Soovitan kõigil iga kell täiega ämbrisse astuda!

⥈ Soovitan kõigile täiega ämbrisse astuda!⥈

Ühtekuuluvuse ja koostöö etapp tuli kuidagi nii loomulikult ja märkamatult. Korraga tajusin, et võime omavahel rääkida kõigest: visata nalja, kurta probleemidest, küsida igal ajal abi ja nõu, isegi delegeerida paindlikult teisele toimetusi, mis otseselt ei kuulunud tema kohustuste hulka. Isiklikult tundsin ennast igati turvaliselt, sest teadsin et ei ole üksi, kui juba kõik on valmis kõiki aitama. Muuseas kirjutataksegi, et alates ühtekuuluvuse etapist hakkab kõik sujuma ja tööjõudlus kasvab (Märja jt, 2003). Meeldiv kogemus oli ka see, et minu kui meeskonnaliikme ettepanekuid kuulati ja nendega arvestati. Olime kõik võrdsed ja igaühe sõnal oli kaalu. Nii õnnestus mul projekti jooksul meie korraldusmeeskonnas arutlemiseks tõstatada ja ellu viia mitmeid parendusettepanekuid, mis teenisid ühte ainuolulist eesmärki ehk kutseõppurite sotsiaalsete ja digipädevuste arendamise toetamist. Mainimata ei saa jätta ka seda, et projekt andis mulle võimaluse isiklikult suhelda ja tutvuda väga erineva valdkonna tipptegijatega, kutsekoolide õpetajatega ja Eesti kuulsustega. Ministrist näitlejani: Rene Tammist, Karl Robert Saaremäe jt.

Kuigi tänaseks on projekt läbi, siis aeg-ajalt taban end ikka veel mõttelt, kas tõesti MINA tegin seda? 

⥈ Vastus on kindel JAH! ⥈

Kas ma olen valmis ka edaspidi kuu pealt alla kukkuma, siis vastus on kindel JAH. Olen jõudnud äratundmisele, et oskan teha meeskonnaliikmena tõhusat ja eesmärgipärast koostööd. 
Olen nüüd üle linna suurim ekspert igas vallas, millest algul ei tea mitte muhvigi :)
 

  

ALLIKAD
Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 113-135.
Märja, T., Lõhmus, M. & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Kirjastus Ilo, 84-86.

Kutsepedagoogid said Tallinna Ülikoolis jaa-sõna

Nüüd on see siis selgunud ja verivärske dokument rahvale ilmutatud. Halleluuja ! ⁨ 🎂 
Nimelt 2016.aastal Tallinna Ülikoolis läbi viidud kvaliteedihindamise käigus selgusid nii kooli tugevused, nõrkused kui ka ülevaatamist vajavad valdkonnad.
Üldkokkuvõttes on aga rõõmustamiseks põhjust enam kui küll, sest õpetajakoolitus jätkub täistuuridel ning loomulikult koolitatakse endiselt edasi, ka meid, professionaalseid kutsepedagooge.

Õpetajakoolituse ja kasvatusteaduse õppekavagrupihindamisotsus .LOE SIIT.

Milles siis kutsepedagoogigat kiideti, milles laideti ja mis vajab täiustamist ?
Toon alljärgnevalt välja mõned minu jaoks huvitavamad punktid.

Niisiis, auväärne hindajate kolleegium, kellest 2/3 moodustasid põhjanaabrid, professorid Soomest ,otsustasid näiteks selliselt :

• Üliõpilaste väljalangevus on liiga kõrge, eriti esimesel aastal
• Õppekava on üldiselt populaarne ning siia valitakse väga motiveeritud üliõpilasi 😊
• Õppekava on väga paindlik
• Üliõpilased soovivad rohkem võimalusi valida aineid erinevatelt kutsealadelt. Praegu on rõhk teeninduse valdkonnal
• Soovitav on analüüsida ja korrastada üliõpilaste iseseisva töö koormust.( Kas liiga palju või liiga vähe ? Võta kinni. )
• Õppekaval on puudus eestikeelsest erialakirjandusest
• Tallinna Ülikool peaks koos teiste Eesti ülikoolide ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga otsima aktiivselt strateegilisi ja uuenduslikke lahendusi kutseõpetajate vähesusega seotud probleemidele. (Meid ei jätku igale poole ! Kloonida ?)

Kasutati ka käeväänamise võtet ning mõned ilmnenud puudused tuleb kõrvaldada kiiremas korras :

• Õppejõudude haridustase ei vasta kutsestandardis nõutud kvalifikatsioonile, mistõttu kannatavad üliõpilaste toetamine ja eesmärkide saavutamine ning lõputööde valmimine.Hea, et see ei jäänud märkamata !
• Üliõpilased tuleb kindlustada erialaste õppematerjalide ja - vahenditega, k.a eestikeelse õppekirjandusega
• Et õppekava-eriala saaks püsida elujõulisena ja mühinal areneda, tuleb panustada erinevate osapoolte vahelisele tagasisidestamisele ning huvigruppide ühistööle.

Järgmine hindamine viiakse läbi 7 aasta pärast e 2023 aastal.

Tugevused ja puudused 2015.a. SIIT.

Huvitav dokument ! 👍