LÄBIMÄNG: eesti keele õpetaja õpetab keelt mänguliselt ja lõbusalt

Tekst Küllike Adamson

1. aprillil põrutasin rongiga Tamperest Helsingisse Eesti Majja koolitusele. Ütlen ausalt, et esimene huvi ja uudishimu oli tutvuda selle põneva ajaloolise majaga, kus ma varem polnud käinud, aga selle-eest palju kuulnud küll.

Kui nüüd täpsemaks minna, siis osalesin Soomes töötavatele eesti keele õpetajatele korraldatud kevadkoolitusel. Teemaks oli soomepäraselt pikk ja lohisev sõnakett "Vaba suhtlus vabas õhkkonnas – keelekohvikumetoodika ja keeleõppija mängupassid". Koolituse korraldasid Eestikeelse Hariduse Selts ja Tuglase Selts. Koolituse viis läbi Leelo Kingisepp Eestist. Leelo Kingisepp on tuntud kui keelekohviku metoodika autor ja koos Marju Ilvesega "Keeleõppija mängupasside" autor.

Osalejaid oli kahekümne ringis Soome erinevaist paiguist: Lappeenranta, Kouvola, Seinäjoki, Tampere, Vantaa, Espoo, Helsingi. Tutvumisvooru ajal sain teada, et laias laastus pooled õpetajatest õpetavad eesti keelt rahvaülikoolide kursustel ning pooled üldhariduskoolides eesti keele tundides. Pealegi oli enamusel eesti keele õpetajatest selja taga nii soliidne aastatepikkune töökogemus, kuhu klubisse minul esialgu asja pole.

Koolituse põhiküsimused, mida koolitaja Leelo seitsme tunni jooksul avas, olid:

-Kuidas luua keeletunnis toetav õhkkond, kus õppijad saavad ja tahavad palju suhelda?

-Missugused ülesanded aitavad kaasa heade grupisuhete loomisele ja hoidmisele?

-Kuidas panna õppijad omandatavaid lausekonstruktsioone uuesti ja uuesti kasutama?

-Kuidas õpetada mänguliselt ja lõbusalt ning samas tõhusalt ja keeleoskust arendavalt?

 

Koolitus koosnes aktiivõppemetoodikast ja -meetodidest. Siin võib kohe küsida, et mis loom see mitteaktiivõppemeetod veel on? Sest teadaolevalt on iga õppimine alati aktiivne. Selgitan siis, et igapäevaselt tundide läbiviimisel tuleb silmas pidada raskuskeset selliselt, et õppimine oleks aktiivne eelkõige õppija jaoks, mitte aga õpetaja jaoks. Ehk õppija teeb ja toimetab ning õpetaja hoiab ennast tagasi, ega sekku ja tõtta iga jumala aeg õppijale "appi"!

Palju esitleti mängulisi õpinippe ja kõik need tuli kohalviibijatel ka kaasa ja läbi teha. See oli muidugi super ja higiseks võttis! Leian, et õpetaja peabki kõik omal nahal ära katsetama, enne kui läheb õppijat tundmatus kohas vette lükkama. Läbi tehes saab õpetaja teada, kuidas õpimäng töötab, kas üldse töötab ja mida võib õppija õpimängu ajal tunda. Koolitaja pani meid katsetama soojendusmänge, tutvumismänge, rollimänge, rühmamänge, paarismänge, mis olid samas sotsiomeetrilist laadi ehk põhinesid isikutevahelistel suhetel ja nendega seotud dünaamikal.  

Ühesõnaga, õpimänge oli sedavõrd palju, et võis kahe käe sõrmedel vabalt üles lugeda. Üliintensiivne läbimäng tekitas meie pundis sagiva-sumiseva emotsionaalse laetuse, mille sümptomite põhjal oli lihtne diagnoosida – nakkuslik õhinapõhisus.

Uurisime 2022. aastal ilmunud uut õpimängu "Keeleõppija mängupassid", millega õppija saab mängida rollimängu ning harjutab enesetutvustust väljamõeldud identiteediga: nimi, sünniaeg, elukoht, perekonnaseis, vanus, amet, hobid jm. Näiteks olin mina mõnda aega vallaline 23-aastane Maksim Smirnov, kes töötas õpetajana, elasin Tartus Kartuli tänaval, aga muidu olin pärit Moskvast, vabal ajal harrastasin stepptantsu. Mängupassi autorid on tutvustanud mängu: "Keeleõppija mängupasside komplektis on 30 mängupassi: 15 meest ja 15 naist. Passe saab kasutada mistahes võõrkeele õpetamisel alates 0-keeletasemest. Õpetajal tuleks tunda õppijate tausta. Näiteks oleme arvestanud sellega, et kui samas õpirühmas juhtub olema venelasi ja ukrainlasi, siis need kaartid oleme enne mängu välja jätnud."

Veel tutvustati 2020. aastal välja töötatud keelekohvikute läbiviimise metoodikat ja ülesandeid ning tegime läbi ühe täismahus keelekohviku. Koolituselt sai iga osaleja kaasa keelekohvikute läbiviimise metoodilise juhendi ja kuusteist keelekohvikukava. Hea uudis on see, et kõik, kes keelekohviku korraldamisest vähegi huvitatud on, saavad TASUTA MATERJALID paljundada internetist. Kõnealuse 121-leheküljelise "Keelekohvik  – vaba suhtlus vabas õhkkonnas" metoodilise juhendi ja keelekohvikukava väljaandja on Integratsiooni Sihtasutus. 

Kuigi tundsin, et koolitus sisaldas rohkem rahvaülikooli kui elukestva õppe õppijale mõeldud metoodikat, saan kogutud tarkusest teha noppeid, mida kasutada üldhariduskoolis oma emakeele ainetunnis eesti keele õpetuses. Õpetajana olen ju ses osas ülinutikas sell!

Oli tore koos olla ja kõlistada 

Eesti suursaatkonna poolt 

täidetud veiniklaase!

LIITU SINAGI Oman äidinkielen opettajat ry liikmeks ❤

UURING: oma emakeele õpetajate arusaamad keele õpetamisel Soome näitel

Kokkuvõte ja kommentaarid Küllike Adamson

Oma emakeele õppeaine on Soome haridussüsteemi üks ehituskividest ja osa ühiskonna jätkusuutlikusest, millega riik ei tohi kergekäeliselt ümber käia.

Kaasates õpiteele õpilaste endi emakeeled, edendatakse võrdset haridust,  identiteedi kujunemist, terviklikku õppimist ja kultuuripärandi jagamist ning hoidmist. 

2022. aasta lõpus kaitses Nelli Koivusalo Helsingi ülikoolis magistritöö Oman äidinkielen opettajien näkökulmia kielen opettamiseen (Oma emakeele õpetajate vaatenurki keele õpetamisel). Uuring on järjekordne kuldaväärt samm, mis aitab kaasa Soomes oma emakeele õpetuse arendamisele.

Uurimuses kasutatud materjal koosneb üheksa õpetajaga tehtud intervjuust. Kõikide intervjueeritavatega võeti ühendust Oman äidinkielen opettajat ry (Oma emakeele õpetajate ühing) kaudu. Kõnealune ühing tegutseb oma emakeele õpetajaid ja valdkonnast huvitatuid ühendava koostöö- ja tugivõrgustikuna. Olen tegutsenud ühingu juhatuse liikmena alates 2021. aastast.

Valisin välja mõned Koivusalo uuringust selgunud tulemused, milleni on varasemalt jõudnud mitmed teisedki uurijad. Mis siin salata, värskelt saadud tulemused kinnitavad ühtlasi mitmete samade probleemide igikestvust:

Õpetust kujundab tugevalt õpilaste rühmade heterogeensus nii vanuse kui ka keeleoskuse taseme osas. Kui õpperühmad oleksid homogeensed, siis näeks oma emakeeleõpe tõenäoliselt erinev välja. 

 

Selgus, et oma emakeele õpetamisel tuginevad õpetajad peaasjalikult õppekavale, kuid õppekava sobivus kõigile õpetatavatele keeltele on siiski problemaatiline.  

Tuleks tähelepanu pöörata ka oma emakeele õppeaine positsioonile. Õppeaine valikaine staatus loob tihti sellise pildi, nagu oleks õppeaine vähemtähtis või harrastustegevus. Uuringuandmete kohaselt väljendub valikainelisus näiteks õpilaste puudulikus motivatsioonis õppetöös osaleda, tekitades õpetajatele sellega omajagu väljakutseid.

Ilukirjanduse saadavust nähakse õpetuse olulise osana, mida kasutatakse võimaluste piires. Sageli on keeruline olukord erinevate emakeelte õpetamiseks saadaolevate ja sobivate õpikutega. 

Õpetuses peetakse oluliseks lugemisoskust, kirjutamisoskust ja keele kirjaviisi valdamist. Peaaegu kõik õpetajad aga rõhutasid funktsionaalsete meetodite tähtsust ning rääkisid nende motiveerivast mõjust õpilastele.

Sõnaline või numbriline hindamine? Oma emakeele hindamismeetodid ja hindamiskriteeriumid peaksid olema selgemad ning toetama õppija õppimist.

Õpetajate jaoks oli oma emakeele õpetamisel oluline kultuuri ja identiteedi tähendus ja pere kaasamine õppija õppimisse. 

Nii enda professionaalne arendamine kui oma emakeele õpetuse arendamine on õpetajate jaoks väga olulised. Samuti peetakse oluliseks õpetajatöö maine tõstmist ja väärtustamist. 

Õpetajad mõistavad oma emakeele õppimise-õpetamise tähtsust, mis aitab kaasa teistes õppeainetes uute teadmiste omandamisele.

 

Uuringust järeldus muuhulgas, et oma emakeele õpetajad soovivad õpetuse valdkonnas oma häält rohkem kuuldavaks teha. Otsustajad Soome hariduses peaksid siiski koheselt peeglisse vaatama ja mitte pikalt pöidlaid keerutama, sest vajadus oma emakeele õpetusele kasvab päev-päevalt. 

Kuigi oma emakeele õpetajad on üsna väike kutsealarühm, on kvalifikatsiooniga õpetajate vajadus koolides suur. Hetkel madalseisus olev oma emakeele õpetaja töö aga ei pruugi kuskilt otsast potentsiaalseid kandideerijaid töökohale innustada.

 

Uuringust saab lugeda, et üks suurim teadaolev nõiaring tööturul on oma emakeele õpetajatele kutsekvalifikatsiooni saamine. See on valukoht, kus Soome ülikoolid lihtsalt ei paku 2/3 õpetatavate keelte õpetajatele täienduskoolitusi, et õpetaja saaks kvalifitseeruda oma ametisse ning olla konkurentsivõimeline. 

Selleks puhuks olen juba varasemalt koostanud oma emakeele aineõpetaja kompetentsusnõuete ettepaneku (all), mille põhjal oleks võimalik koostada Soomes hetkel puuduv oma emakeele aineõpetaja kutsestandard (tase 7) ning mida omakorda saaks aluseks võtta ülikoolides õppekava koostamisel ja kutse andmisel. Mina olen rääkinud.

Käisin Helsingi abilinnapea juures kohvil

 28.veebruaril 2023 korraldas Helsingi abilinnapea Nasima Rasmyari vastuvõtu Helsingi linna oma emakeele õpetajatele. Kutsutute hulgas olin ka mina, esindades kohal viibides Soome Oma emakeele õpetajate ühingut (Oman äidinkiele opettajat ry). Kohale tulnud õpetajaid oli kahekümne ringis, lisaks uurija Jarna Piippo ja paar Helsingi põhikooli õppekorraldusega seotud ametnikku.

Ühispilt Helsingi abilinnapea Nasima Rasmyariga 

Mul oli palutud selleks puhuks ette valmistada temaatiline kõne ning seda ma ka tegin. See oli meile ääretult suur au ja võimalus ühingu nimel suu lahti teha ja tervitussõnad teele panna. Kõnes rääkisin oma emakeele õpetajate töö kitsaskohtadest, arenguvajadustest ja töörõõmudest. Samuti ühingu tegevusest. Õnneks on meil olemas nii öelda isiklikud uurijad, kes teevad tulemuslikku tööd oma emakeele õpetuse uurimisel. Seega kasutame ja toetume õpetuse eest hea seismisel uurimistöödes tehtud järeldustele ja ettepanekutele, ega väida midagi desinformatiivset. Ja seda lausa ahjusooja uuritud materjali on meil õnneks kasutada ikka omajagu! 

Hommikukohvil kohtasin imelisi kolleege, kes on õppeainet õpetanud juba 10, 20 ja 30 aastat! Olen kindel, et kui nii kaua on üks õpetaja tööpostil, siis seda ametit ka armastatakse ja peetakse oluliseks.

Lõikepilt abilinnapea Twitteri postitusest

Sündmuse edenedes meenutas abilinnapea enda kooliaega, kui ta õppis lapsena dari keele tundides. Abilinnapea on muuseas pärit Afganistaanist ja olude sunnil tulnud perega Soome. Ta rõhutas, et oma emakeele tundides osalemine oli väga oluline, sest nii sai ja saab ta tänu alles hoitud emakeelele suhelda mujal maailmas elavate sugulastega. Samuti möönis Rasmyar, et õppimise tõelisest kasust saame aru alles aastaid hiljem. Kahtlemata on ta oma karjääriga eeskujuks paljudele sisserändaja taustaga soomlastele. Üllatunult küsis abilinnapea eraldi üle: "Kas ma sain õigesti aru, et ühes klassis õpivad koos esimese kuni üheksanda klassi õpilased?!"  Vastasime, et jah, nii see on, sest oma emakeele õpetus on oma liitklasside õpetusega Soomes ainulaadsemaid ja samas kõige keerukam.

Minu kõne

Linnavalitsusest tulid väga jõulised oma emakeele õpet pooldavad seisukohad. Tõdesime ühiselt, et Euroopas ja mujalgi maailmas on Soome oma emakeele õpetus ainulaadne, millest tasub mujalgi mõõtu võtta. Kasvõi näiteks Eesti hariduses. 

Lõpetuseks ütlen, et tänasel päeval tuleb Soome riigil kvaliteetse õpetuse nimel kuulata ja usaldada uurijaid ning veel palju-palju pingutada, et kasu oleks võimalikult suur. Ega kümneid miljoneid pole mõtet niisama tuulde loopida! 

Artikkel Oma emakeele õpetajate ühingu kodulehel

______________________________

Abilinnapea Nasima Razmyar on Helsingi linnavalitsuse kultuuri- ja vabaaja abilinnapea. Ta on Soome poliitik ja haridusekspert, kes on olnud Helsingi linnavolikogu liige alates 2012. aastast ning alates 2017. aastast ametis abilinnapeana. Razmyar on töötanud inimõiguste ja võrdõiguslikkuse eest, eriti põgenike ja sisserändajate õiguste edendamiseks. Ta on avatult rääkinud oma taustast ja kogemustest sisserändajana Soomes ning kasutanud oma mõjuvõimu mitmekultuurilisuse ja võrdõiguslikkuse edendamiseks Helsingis ja kogu Soomes.