Sisserändaja taustaga õpetaja Soomes: milliste edendavate sammudega aidata mujalt riigist tulnud õpetaja oma erialasele tööle

 

Sain kutse osaleda 7.aprillil Helsingis toimuval Soome Õpetajate Ametiühingu (OAJ) poolt korraldatud seminaril  

MIKÄ EDISTÄÄ KOTOUTUMISTA? Mitä Suomessa pitää tehdä maahanmuuton edistämiseksi?

 

MIS EDENDAB INTEGREERUMIST? Mida tuleb Soomes integratsiooni edendamiseks teha?

Olin seminaril osalejate hulgas videosilla kaudu. Kokku oli meid nii kaugteel kui kohapeal umbes 30 osalejat. Osalesin juhatuse liikmena Oman äidinkielen opettajien ry-d (Oma emakeele õpetajate ühing) esindades. 

Seminaril käsitleti integratsiooni edendamist mitmest kandist, teen siin artiklis kokkuvõtlikult juttu Soome hariduses toimuvast. Sisseränne, rassism, haridus, õpetajad, diskrimineerimine on kujunenud aastatega ka minu isiklikeks huvideks, nii oli oluline kuuldust põhiteesid kõrva taha panna. 

Kodus Soome Õpetajate Ametiühingu integratsiooni seminaril osalemas.
 Minu pildikaustast. 

Seltskond OAJ seminaril. Kohapealsed said erinevalt ekraanitagustega tasuta kohvi ja lõunasöögi. Ekraanipilt. 

Ukraina sõda tõukab positiivselt tagant sisserändajaid puudutavat hariduskorraldust

Just ükspäev siin messisime tuttava õpetajaga ja tõdesime, et tule taevas appi! see Soome bürokraatia on ülemõistuse masendust tekitav.

Ja nüüd käib Ukrainas vallutussõda.

Päivi Lyhykäinen OAJ spetsialisti kõnest imbus kõrvu nii fakte kui lubadusi, kahjuks puudub Ukraina põgenike õpetamiseks vajalik hulk õpetajaid, kes nii suurele rühmale kooliõpetust annaks. Mõne nädalaga on Ukrainast Soome tulnud ametlikel andmetel juba 16 000 põgenikku.

Hetke ressursid ei piisa mitte kuidagi. Igal kooliealisel lapsel on aga Soomes õigus õpetust saada. Vajadusel korrastatakse seadust nii, et see õigus laieneb igale kooliastmele- lasteaiast kuni kutsekoolini. Õnneks on Sanna Marini (Sotsiaaldemokraatliku Partei esinaine, Soome peaminister) valitsus integreerumise edendamise oma südameasjaks võtnud.

Mõne nädalaga on Ukrainast Soome tulnud palju sõjapõgenikke ja sõja jätkumine tõukab abi otsima uusi tulijaid. Olukord on Soomele üle pika aja erakordne ja keeruline. Sellisele enneolematu inimhulga igale liikmele tuleb aidata leida ühiskonnas võimalikult kiiresti oma koht. Hetkel ühiskonna toimimist ehmatav jõud tuleb analüüsida, leida tugevused, arengu kohad ja rakendada ühiskonna hüvanguks. 

Küsimusi on praegu õhus palju, aga üks keerleb minu peas. 

Kas sõjast võib Soome sisserändaja taustaga või sisserännanud õpetajale kasu olla? Mina sellele vastust ei tea. 

Küll aga tabasin seminaril, et senisest kiiremaid muudatusi soovitakse hariduses teha ja juba ka tehakse. Tegelikult on need ilukõned olnud ajast-aega. Küsimus ei ole enam kas on probleem? ja mis/kes on probleem? See on juhmilegi hästi selgeks saanud, eriti siis, kui seda probleemi on nämmutatud aastast-aastasse. Soomes on ellu viidud ja käimas mitmeid immigrantide integreerimisele ja diskrimineerimise ennetamisele suunatud projekte, kirjutati näiteks 10 aastat tagasi tollases Kieliverkosto artiklis, mis räägib sisserändaja taustaga õpetajate täienduskoolitusest.

Küll aga on senini selleks peasaamatuseks Soome hariduspoliitikas leida vähemalt rahuldavalgi tasemel vastus küsimusele KUIDAS? või MIL VIISIL? kaasata sisserändaja taustaga õpetajad haridusmaailmas õpetustöösse. Lahendus oleks kuldvõtmeke lukuaugus. 

Mari-Leena Talvitie, riigikogu liige, halduskomisjoni aseesimees ladus lauale statistika andmeid, mille põhjal Soome rahvastikust on võõrkeelseid elanikke 8 %  ja sisserändaja taustaga elanikke 420 000 (suurimad rahvused venelased ja eestlased). Ta lisas, et n-ö ukraina emade taust tuleb kiirelt välja selgitada ning nad koolitöösse õpetama palgata. Just abiõpetajana oleks neist suur abi, et nad looksid oma emakeele oskajatena tuttava ja turvalise õpikeskkonna ukrainakeelsetele lasteaialastele ja kooliõpilastele. 

Kaisu Piironen, Haridus- ja Kultuuriministeeriumi haridusnõunik ütles, et kasutusele tuleb võtta erinevates paikkondades kõik ressursid sisserännanute näol. 

Seega saab siit osaliselt vastuse küsimusele Ukraina sõja kasust. Suur põgenikevool on teinud endisest nähtavamaks Soomes kodumaa juba leidnud sisserändajad ning ühtäkki ongi nad muutunud esimesele sektorile, riigile palju vajalikumaks. Neid kutsutakse appi! Nüüd soovitaksegi Soome sisserännanud õpetaja taga näha inimest, kellel on koolitus, kes on spetsialist, kellel on amet, vajalik keeleoskus, otsas pea ning käed-jalad liiguvad. Kindlasti tuleb kriitilise pilguga välja selgitada ja tööle kutsuda varasematel aastatel ehk palju-palju varem Soome sisserännanud pädevad õpetajad. 

Otse loomulikult kirjutan kahel käel alla, et õppija õppimise toetamiseks tuleb: 

• kaasata kõik pädevad õpetajad
• lõpetada õpetaja diskrimineerimine päritoluriigi järgi
• lõpetada õpetaja ametipädevuste maha tallamine bioloogiliste omaduste põhjal ja et ollakse sisserändaja taustaga

Abdirahim Hussein tegevdirektor Moniheli ühingust märkis, et sisserändajate tööle kandideerimine tuleb teha anonüümseks, mis oleks üks võimalus sekkuda rassismi. 

See tähendab pimekandideerimist, kus tööandjal ei ole võimalust subjektiivsel ettekäändel nagu päritolu, vanus, sugu, "ei soome nimi" eos välja praakida tööle kandideerijaid. Seda meetodi on mulle teadaolevalt juba kasutanud üsna edukalt avalik sektor nagu Jyväskylä ja Tampere linn. Kindlasti võiks see muutuda riigis normiks igas sektoris.

Kahtlematult on sisserändaja taustaga õpetaja Soome kooli takistusteta tööle kandideerimine ja tööle palkamine edukalt toimiv integratsioon, integreerumise edendamine ja suur tükk elujõulisemat riiki. 

Integratsiooni seminar algamas. Ekraanipilt.

Soome koolis õpitakse soome keelt ja soome keeles. Punkt.

Kui nüüd jätta kõrvale Soome teine riigikeel, rootsi keel, siis üks on Soome riigis kaljusse raiutud- Soome riigi keel on soome keel. Õppimisel ja õpetamisel on nõue- SOOME KEEL ON SOOMES VAJA SELGEKS SAADA. Mitmeid teisi keeli on suureks plussiks osata, aga soome keelt peab oskama. Soome keele oskuse nõue kehtib nii õpetajatele kui õppijatele. Õpetaja töös on keeleoskuse latt eriti kõrgel. Seaduse järgi peab õpetaja keeleoskus olema olenevalt õpetatavast ainest või erialast selline, mis võimaldab õpetajal õpetust läbi viia.   

Sari Haavisto Töö- ja Majandusministeeriumi nõunik tõstis esile samuti soome keele omandamise vähemalt B1 tasemel, mis on sisserännanule eelduseks edukaks sisenemiseks tööturule.

Abdirahim Hussein tegevdirektor Moniheli ühingust seevastu tõi välja, et soome keeleoskuse nõue sisserändajatele on paiguti põhjendamatult kõrge ning igal erialal ei ole kindlasti vaja soome keelt kõrgeimal C tasemel. Ta lisas, et teab juhuseid, kus sisserändajalt nõutakse ühe riigikeele omandamise asemel koguni mõlema riigikeele, soome ja rootsi keele omandamist, kuigi sisserändajal oli juba Soome tulles kolme võõrkeele oskus. Ta jätkas, et kahjuks selgub uuringutest, et sisserändaja taustaga inimeste töölistumine on võrreldes Soomes püsivalt elanud inimestega märgatavalt madalam. Tuleb märkida, et Soome töömaailmas tööle pääsemiseks on vaja võrgustikke ja häid tutvusi, mida sisserändajal aga pole. Paraku on see sisserändajatele suureks takistuseks, sest kust võtab ta maale tulnuna neid tutvusi ja soovitajaid. Nii on sunnitud kõrgesti koolitatud spetsialistid üsna sageli tegema tööd, mis ei vasta nende koolitustasemele. Soomes esineb struktuurset rassismi.  

Karmis tegelikkuses, tõepoolest, kogen ja märkan Soome tööturul palju mõistmatust, rumalust, must-valget suhtumist, ennast teise kingadesse seadmise saamatust ning tahtmatust olemasolevat tugevust tunnustada. Kannan taolise suhtumise teadlikult üle ka koolipidajate konteksti ning struktuurse rassismi eksisteerimine Soome hariduses on teaduslikest uuringutest tõepoolest selgunud.

Päivi Lyhykäinen OAJ nentis, et soome keele oskuse peab sisserändaja saama tasemele, mis võimaldab edeneda tavaõppes. Teisalt aga peab integreerumine Soome ühiskonda toimuma moel, et säilib oma kultuur ja oma emakeel. OAJ 

näeb integreerumise edendamisena oma emakeele õpetuse laiendamist riigis, kusjuures oma emakeele õpetus peaks algama juba alghariduse astmes ehk lasteaias.

Oma keele ja kultuuri säilitamise õigus tuleneb otseselt Soome põhiõigusest § 17 ja kõlab nii: /../kõikidel keelerühmadel on õigus säilitada ja arendada oma keelt ja kultuuri. Kahjuks pean märkima, et oma emakeele õpetus liigub hetkel katastrofaalselt risti vastupidises suunas OAJ õilsa mõttega ning oma emakeele õpetust tõmmatakse riigi eri paigus hoopiski kokku või lõpetatakse sootuks. Mõnes kohas aga isegi ei avata õpet, sest seda peetakse koolipidaja poolt lihtsalt üheks tülikaks toiminguks. Oma emakeele õpetus, kuhu kuulub ka eesti keele aineõpetus, on täna üsna kurvas seisus ning valdade poolt pideva surve all. Õppeainele haavatavust lisab seegi, et tegemist on vabalt valitava õppeainega, mistõttu võivad vallad oma emakeele õpetuse jätta suurema kärata korraldamata, ilma et see mingeidki sanktsioone kaasa tooks. Oman äidinkielen opettajat ry (Oma emakeele õpetajate ühing) on seevastu mitmeid kordi tõstatanud, et oma emakeele õpetus tuleb kiiremas korras korrastada ja paika panna oma emakeele õpetajate pädevusnõuded. Ühtlasi tuleb luua võimalus omandada kõigil oma emakeele õpetajatel täiendusõppes aineõpetaja kutsekvalifikatsioon, mis tõstaks oma emakeele õpetajate konkurentsivõime ametirühmas õiglasele tasemele. 

Kurbloolisena akadeemilise kirjaoskuse puudumisest või sihilikult ühiskonna arengute vastu tegutsedes ei lähe teaduslike uuringute tulemused paljudele koolipidajatele lihtsalt korda! Aga kuna jutt käib ikka veel integreerumise edendamisest, siis lõpetuseks avaldan: oma emakeele õpetus on uuringute järgi mitme kodukeelega või sisserändaja taustaga õppijale integreerumist soodustava ja koolis õpiedukust toetava õppeainena esirinnas. Ning oma emakeele aineõpetajad olulisim lüli integreerumise edendajatena. 

                                    

                         ___________________________

Seminari täispikk video vaadatav SIIT (kestus 4:11:22)

Lugemissoovitus: 

Pylkkä, O. (2013). Specima-pätevöitymiskoulutus – avain työmarkkinoille. Kieliverkosto. 

https://www.kieliverkosto.fi/fi/journals/kieli-koulutus-ja-yhteiskunta-syyskuu-2013/specima-patevoitymiskoulutus-avain-tyomarkkinoille

Oma emakeele õppest, sisserändajate keelevaramust ja struktuursest rassismist Soomes

Artikli ja pildi autor Heikki Laurinolli ja autori loal soome keelde vahendanud Küllike Adamson.

Algupärane artikkel kannab pealkirja "Läntinen harhakuva estää näkemästä maahanmuuttajien kielivarantoa" ja see ilmus Tampere ülikooli kodulehel 29.10.2020.

 

       Pildil intervjueeritav Tampere ülikooli kasvatusteaduste ja kultuuri  teaduskonna õppejõud Maija Yli-Jokipii. Pilt Heikki Laurinolli

Käesolev intervjuu on tehtud 2020 oktoobris Maija Yli-Jokipiiga, kes töötab Tampere ülikooli kasvatusteaduste ja kultuuri teaduskonnas õppejõuna ning kirjutab väitekirja oma emakeele õpetajate tööst.

Arusaam Soome keelevaru ahenemisest on illusioon, mis tugineb ainult lääne suurte keelte hindamisel. Soome keelevaru pole kunagi olnud nii laialdane kui praegu. Kasvatusteaduse õppejõud Maija Yli-Jokipii nendib: 

Väärarusaam tuleneb sellest, et sisserändajate emakeeli ei taheta näha riikliku keelevaramu osana.

 

Soomes elab üle 10 000 inimese, kes räägivad vabalt araabia keelt. Paraku ei osata nende keeleoskust ära kasutada ja teisalt, paljud neist ei oska oma emakeeles kirjutada, sest nad ei saa piisavalt sellekohast õpet ja koolitust.

Me muretseme selle pärast, et miks Soome lapsed ei õpi muid keeli peale inglise keele. Aga nad õpivad ju. Küsimus on selles, et soome lastena ei nähta neid lapsi, kelle emakeel on mingi muu keel kui soome keel. Alustada võikski sellest, kes on see soomlane, kelle keeleoskusest jutt käib.

Soome gümnasistid õpivad lisaks inglise keelele üha vähem muid võõrkeeli. Näiteks kui 2005. aastal tegi lõpueksamil üle 18 000 abituriendi lühikese teise võõrkeele, siis 2019. aastal vaid 3900 abiturienti. Kas selline areng ei pane teadlasi muretsema?

See on asja üks külg, kuid teine on see, et meil on üha rohkem inimesi, kelle emakeel on mingi muu kui soome keel. Aga seni kui neid keeli ei võeta arvesse ja ei vaadelda kui osa soomlaste keelevaramust, on meil lihtne öelda, et keelevaramu aheneb. Kui kõik õpivad inglise keelt. 

Sellise olukorrani viib näiteks see, et praegu hinnatakse täiendõppesse kandideerimisel peamiselt matemaatilisi ja loodusteaduslikke aineid. Seda mõjutab meie meediakeskkond ja praegune sotsiaalne arusaam.

Yli-Jokipii on ühtlasi seisukohal, et valitseb teatud efektiivsusmõtlemine, kus keeled ei paista eriti dünaamilistena. Keelevaramu ahenemisega on seotud mitu asja.

Me arvestame keeleoskusena seda, mida koolis on õpetatud. Tähenduslikuna omakorda näeme me üksnes ja ainult suurte läänemaiste keelte oskust.

Maailma parim põhikool ei toeta sisserändajate lapsi. Mitmekeelseid õpilasi nähakse kergekäeliselt probleemina. Maija Yli-Jokipii sõnul on väljakutsed sageli seotud sellega, et soome keele kui teise keele õpetamisel on struktuurseid probleeme ja õpilaste enda emakeeli tingimata ei toetata. Yli- Jokipii jätkab:

Murettekitav on näiteks see, et PISA tulemuste põhjal on sisserändaja taustaga mitmekeelsed õpilased põhikooli lõpus aasta või kaks maas n-ö põliselanikest õpilastest. See on suur probleem, mida kõike see peidab endas.

Laps või noor õpib sotsiaalseks suhtlemiseks vajaliku kõnekeele tavaliselt aasta või paariga. Akadeemilise keeleoskuse õpingutele kulub uuringute järgi 5–7 aastat ja see ei õnnestu ilma piisava toetuseta.

Miks ei suuda see maailma parim põhikool ei viie ega seitsme aasta jooksul arendada sisserändaja taustaga laste koolikeelt sellisele tasemele, et nad suudaksid saavutada samad tulemused kui põliselanikest vabalt soome keelt kõnelevad õpilased?

Emakeele puudulik oskus muudab õppimise keeruliseks. Sisserändaja taustaga õpilaste kehvemale õpiedukusele pole valmis vastuseid. Küll aga on Maija Yli-Jokipiil mõtteid, millest selline olukord võib tulla ja mida peaks ette võtma.

Kui lapse kodune keel erineb teda ümbritsevast keelekeskkonnast, siis ei arene lapse emakeel samas tempos kui ainult ükskeelses keskkonnas kasvavatel lastel. Kooli minnes on kakskeelsetel lastel kehvem keeleoskus kui ükskeelses keskkonnas kasvanud lastel.

Mind huvitab, kas nõrk oma emakeele oskus raskendab teise keele ehk siinkohal soome keele ja kõige muugi õppimist.

Hiljemalt neljandas või viiendas klassis muutuvad põhikooli õppekavad abstraktsemaks ja õppimises tuleb kasutada keelt üha rohkem. Sel hetkel peab õpilane valdama üsna nõudlikku abstraktse taseme keelt.

Yli-Jokipiid huvitab küsimus sellest, kas õpilase mingi keel on kujunenud selles etapis tasemele, et sealt leiduvad mõttetööks vajalikud tööriistad.

Maija Yli-Jokipii sõnul peavad mitmekeelsed õpilased silmitsi seisma struktuurse rassismiga, mis ei tähenda tavapärases mõistes rassistlikust, vaid asjaolu, kus süsteem ei anna kõigile ühesuguseid võimalusi.

Oma emakeele õpetamisse panustatakse üsna ebaühtlaselt. Õpet muidugi pakutakse ja see on rahvusvaheliselt erakordne. See on põhjamaade eripära, et mitmekeelsed õpilased saavad koolis õppida ka oma emakeelt.

Soome koolides võib oma emakeele õpet saada koguni 58 keeles (tõlkija: nende hulgas eesti keeles). Yli-Jokipii sõnul on parim olukord Espoos, kus saab õppida pisut üle 50 keele. Muude keelte, v.a  soome, rootsi, saami ja romi keele, õpetamine erineb olenedes omavalitsusest ja linnast. Neid teisi keeli õpetatakse erirahastusega täiendavate õppeainetena. Eraldi rahastamine tähendab aga seda, et omavalitsused ei ole üleüldse kohustatud oma emakeele õpet pakkuma.

On isegi suuri linnu, kus erirahastatud õpet ei pakuta, sest omavalitsused ei ole kohustatud seda organiseerima ja õpilastel ei ole kohustus õppes osaleda. Õpilased saavad selle eest eraldi tunnistuse, aga see ei ole osa põhikooli ega gümnaasiumi tunnistusest.

Sisserändaja taustaga laste emakeele õpetus ripub poolenisti väljaspool põhikooli haridust.

Täiendavaid raskusi toob kaasa õpperühmade heterogeensus. Ühes ja samas õpirühmas võib koos õppida õpilasi eelkooliealistest gümnaasiumini. Yli-Jokipii jätkab:

Õpilased ei ole mitte üksnes ea poolest erinevad, vaid ka oskustaseme poolest tohutu heterogeenne rühm. Mitteühtegi teist õppeainet sel moel ei õpetata. Selliseid õppematerjale, mis vastaksid Soome standarditele, on saadaval mõnes üksikus keeles. Õpetajatel endal tuleb teha tohutul hulgal õppematerjale ise.

Sisserändajate keelte õpetajatele ei ole Soomes sageli pädevusnõudeid või sobivuskriteeriume olemas. Sel puhul kohaldatakse sageli võõrkeele õpetaja kvalifikatsiooninõudeid.

See tähendab seda, et Soomes on palju keeli, milles õpetajal ei ole võimalik üldse kvalifikatsiooni omandada.

Soomes võib saada kvalifikatsiooni 11 sisserändaja keele õpetamiseks. Suurematest sisserändajate keeltest aga jäävad välja näiteks somaali, kurdi, vietnami ja albaania keel.

Ainult Euroopa suurematele keeltele saab hõlpsasti pädevuse. Nagu portugali keele õpetamiseks, ehkki Soomes on portugali keelt kõnelevaid inimesi palju vähem kui kurdi keelt kõnelevaid.

Kuna õpetajad ei saa kvalifikatsiooni, siis neil ei ole võimalik saada püsivaid töökohti. Õpetajate voolavus on suur ja eriti kõige kvalifitseeritumad õpetajad lahkuvad kergesti mujale.

Probleem laheneks, kui Soome haridus- ja kultuuriministeerium määratleks kõigepealt õpetajate kvalifikatsiooninõuded. Seejärel hakkaksid ülikoolid korraldama kvalifikatsioonikoolitust.  Tampere ja Helsingi ülikoolides on seda proovitudki, kuid pädevusnõuete puudumisel ei ole see õnnestunud.

Tavapäraselt usutakse, et igal inimesel on ainult üks emakeel, kuigi tegelikult paljud sünnivad ja elavad mitmekeelses keskkonnas.

Soomes on uuringuga väljaselgitamisel, et rahvastikuregistrisse saaks sisestada rohkem kui ühe keele (vaata: Usean kielen merkitseminen väestötietojärjestelmään -selvitys). Maija Yli-Jokipii peab seda heaks lähtekohaks.

Yli-Jokipii sõnul kardavad paljud oma emakeele avaldamisel struktuurilist diskrimineerimist, mis on seotud kasutatava keele staatusega. 

Mitmekeelsus võiks tõsta soome ja rootsi keele kõrval teiste keelte positsiooni. Eriti Soome enda vähemuskeelte positsiooni.

Hariduse seisukohalt tähendaks mitmekeelsus seda, et õpilasi suunataks tänasest tõhusamalt õppima neile sobiva tasemega soome keelt, lõpetab Yli-Jokipii.

Dokumenditud võõral maal

Osalesin 10.oktoobril Tampere Ülikoolis toimunud paneelvestlusel „Paperittomuus Tampereella“ (Dokumentideta Tamperes), mille korraldas Vapaa Liikkuuvus võrgustik. Ekspertidena olid kutsutud rääkima Tampere erinevate valdkondade esindajaid nii kutseharidusest, linnavalitsusest, tervishoiu vallast, ülikoolist. Teemadeks olid :

·         Kes on dokumenditu isik ja kuidas jäädakse dokumendituks ?
·         Mida tähendab olla dokumenditu isik Tamperes ?
·         Mis teenuseid saavad dokumenditud isikud ?
·         Milline vastutus on Tampere linnal dokumenditute isikute ees ?

Foto Pixabay.com

Ilma dokumentideta inimese mõistet ei ole Soomes ametlikult määratletud. Turvapaiga taotlejate ja dokumentideta isikute olukord Soome riigis on tekitanud aga ühiskonnas palju kõneainet.  Muuhulgas levib dokumentideta inimeste kohta ka palju eelarvamusi, mistõttu oleks vaja elanikkonnale olukorda laiemalt valgustada.

Kes on kes ?

Turvapaigataotleja – on isik, kes palub kaitset ja elamisluba. Kui elamisluba saadakse, siis saab tast ka automaatselt pagulane ning enam ei olda turvapaigataotleja. Turvapaigataotleja võib saada elamisloa ka muudel põhjustel kui vaid rahvusvahelise kaitse raames, sel juhul on ta sisserändaja. Turvapaigataotleja ei ole dokumenditu isik ning tema viibimine Soomes on seaduslik. Seadusevastaseks muutub see siis, kui eitava vastuse puhul ei lahkuta riigist.

Dokumenditu isik – on isik, kes viibib mingis riigis ilma täieliku seadusliku elamisloaõiguseta. Ainuüksi isikudokumentide puudumine ei tee inimesest dokumenditut. Paljudel dokumentideta isikutel ongi olemas „paberid“ nagu isikutunnistus, pass, sünnitunnistus jne , kuigi seaduslik elamisluba puudub. Sagedasti elab dokumentideta isik ametivõimude eest peidus ehk "põranda all".

Uusdokumenditu isik – on turvapaigataotleja, kes on jäänud Soome eitavast turvapaiga vastusest hoolimata ning ei lahku riigist vabatahtlikult ning keda ametivõimudel ei ole võimalik riigist välja saata. Riigist väljasaatmist takistab tavaliselt see, et uusdokumenditu isiku elukohamaa keeldub vastuvõtmast sundväljasaatmisele pööratud isikut ( kuna tal puuduvad vajalikud dokumendid) ning riikide vahel ei ole olemas sellisteks puhkudeks lepinguid.

Registreerimata Euroopa Liidu kodanik – mõnel juhul loetakse dokumendituks ka EL kodanikud, kes ei ole enda viibimist Soomes registreerinud. Üle kolme kuu Soomes viibimine tuleb registreerida.

On olemas veel üks rühm isikuid nagu rändrahvad nt romaanlased, kes on küll EL kodanikud, kuid kellel üldjuhul puudub asukohariigi elamisluba. Tavaliselt nad ei viibi üheski riigis üle kolme kuu, vahetades sagedasti n-ö elukoha riiki.

                                                                   * * * * * * 

2015. aastal tuli pagulaskriisiga Soome rekordarv turvapaigataotlejaid, ühtekokku üle 32 tuhande. See oli üle kümne korra rohkem kui eelnevatel aastatel. Enamikul neist ei olnud Soome Immigratsiooniameti järgi õigust saada riigist turvapaika. 2016. aastaks oli neist asüülitaotlusele jaatava vastuse saanud iga neljas, suur osa naasis kodumaale vabatahtlikult ja osad sunniti tagasi pöörduma. 
Paljud aga jäid Soome eitavast vastusest hoolimata. Otsustavaks võis saada see, et ilma dokumentideta elamine Soomes tundus halbadest variantidest see kõige vähem halvem. 

Turvapaiga taotlejad Soomes aastatel 2006-2016. Foto Helsingi Diaakonikeskus.

Paneelvestlusel tuli välja, et Tamperes on ellu kutsutud palju erinevaid võimalusi aitamaks dokumendituid sõjapõgenikke, turvapaigataotlejaid, romaani päritoluga isikuid ja veel sarnase staatusega inimesi, milleks on  internetileheküljed, infovoldikud, öömajutusest kuni tasuta meditsiiniabipunkteni. Paraku viimase puhul on arstiabi aga tasuta seni kuni on otsene oht elule ning krooniliseks muutunud tervisehäda eest tuleb juba omast taskust maksta ! Linna esindaja rõhutas, et tulenevalt inimõiguste ülddeklaratsioonist ei jäeta kedagi arstiabita, peavarjuta ja tühja kõhuga. Ühtlasi kõigil koolikohustusega lastel on õigus saada kooliharidust olenemata sellest, kas lapsel on dokumendid või ei ning kõigi isikuandmed on konfidentsiaalsed, sest laste õigused on Soomes ülimad.

Kuidas dokumentideta inimesed aga taolised võimalused üles leiavad ning kui paljud täpselt teenuseid kasutavad, oli ekspertidelegi kõva pähkel vastata. Keegi ei tahtnud spekuleerida, kui palju ühtekokku Tamperes sääraseid inimesi on, sest pigem on nad „kadunud“ või püüavad olla nähtamatud, enne kui tulevad riigiasutustest abi paluma. Ühe põhjusena nähti toimunud ekstsesse, mis teevad inimesed ettevaatlikuks. Näiteks oli juhus, kus inimene tuli tööbüroost tööd küsima ja kui selgus, et tal puuduvad dokumendid, võeti ta kinni ja saadeti maalt välja. Kõik leidsid, et asüülitaotlejate või ka illegaalselt maal elavate isikute hirm on põhjendatult suur, sest kardetakse arestimist ja maalt väljasaatmist. Taoliset negatiivsed sündmused levivad aga suust-suhu kulutulena ning paremaks peetakse varjus püsida.

Foto Pixabay.com

Samas ei saa kõiki dokumentideta inimesi ka illegaalideks nimetada, sest paljud neist ootavad elamisloa otsust, mõni ka juba mitmendat, sest negatiivse otsuse korral on võimalik sisse anda ikka uus ja uus taotlus. See on räsiv protsess ja üsna lootusetu olukord, sest ilma paberiteta ei saa tööd, oma elamist, sotsiaaltoetusi, õppida ülikoolis ega osaleda ühiskondlikus elus – üle jääb ainult oodata ja oodata, mis võib aga aega võtta aastaid. 

Vestlusel tõdeti, et selline lootusetus viib Soome riigis pettunud ja kergelt haavatavad inimesed olukorrani, kus järgmiseks toimub radikaliseerumine ja erinevate kuritegelike gruppidega liitumine.

Teisalt võivad dokumentideta inimesed olla kerge saak ühiskonna pahatahtlikule osale, näiteks võidakse sattuda inimkaubanduse ohvriks tööturul, saada meelitatud seksiärisse, neid võidakse muul moel kuritarvitada ning üks kõnelejatest väitis, et kahjuks on ette tulnud nii naiste kui meeste vägistamist.

On teisigi ohte. Sõdadega või looduskatastroofidega liikuma sunnitud inimhulgad, kellel puuduvad dokumendid, vajalikud vaktsineerimised ja tervisekaardid, võivad üle piiri endaga kaasa tuua ja levitada Soomes tundmatuid haigusi ja tõbesid, mis omakorda saavad ohuks kogu elanikkonna tervisele. Üks vestleja meditsiinivallast koputas linna esindajate südametunnistusele leida kiirelt lahendusi: „ Kui muu ei huvita, siis mõelge oma naba ja laste peale !“

Dokumentideta õpilased kutsehariduses

Lühidalt puudutati ses osas olukorda ka Tampere linna kutsehariduses. Tampere Kutsehariduskolledži (TREDU) esindaja Regina Blom rääkis, et 2017. aasta sügisel alustas nende koolis õpinguid 500 sisserändajat. Ühtlasi tuli sel sügisel Tampere linnalt ettekirjutus, et kooli tohib vastu võtta ka turvapaigataotlejaid, kes alles ootavad turvapaigataotlusele vastust. Ta lisas, et tänase seisuga TREDUsse siiski päris ilma dokumentideta õpilasi pole tulnud. 

Ühtlasi ollakse koolis teadlikud ka võimalikest ohtudest, kuidas aga sellistele probleemolukordadele täpselt reageerida, ei osanud ta öelda. Ka puuduvad kutsehariduses erilise koolituse läbinud spetsialistid, kes oskaks sisserändajatest õpilaste hulgas võimalikke kriisisituatsioone ennetada ja lahendada. Näiteks võib olukord võtta kontrollimatu pöörde kas või negatiivse turvapaigataotluse korral. Kuidas käituda äkkviha ja rünnaku ajal ning kaitsta samas kaasõpilasi ? See on uus olukord, mille on kaasa toonud muutuv-liikuv maailm ja kust ei pääse mööda vaatama ka kutseharidus.
Ta lõpetas sõnadega, et sisserändajatest õpilased vajavad esmajärjekorras inimlikku hoolivust ja mõistmist. Vaatamata oma keerulisele elule, on õpilased hästi toredad ja kiinduvad kergelt oma õpetajasse, kes võetakse omaks kui pereliige.

Kokkuvõtteks tõdesid kõnelejad ühiselt, et kui Soome riik ei võta ette konkreetsemaid samme ja ametivõimud ei tee kooskõlastatult jõupingutusi, siis liigub niigi keeruline olukord juhitamatult ja kindlalt negatiivses suunas ning teisalt, Soomes plaanitava kriminaalkaristuse sisse viimine ja kohaldamine neile, kes dokumenditut isikut majutavad või püüavad muul moel aidata, on inimlikust seisukohast ülekohtune ega aita kuidagi kaasa olukorra paranemisele.

ALLIKAD

Paperittomuus Tampereella - paneelikeskustelu.

https://urly.fi/PO8

Helsingin Diakonissalaitoksen Suojattomat-hankkeen raportti 2017. Kohti järkeviä ratkaisuja Uuspaperittomien tilanne, tuen tarve sekä viisi toimenpide-ehdotusta.

https://www.hdl.fi/images/stories/liitteet/Suojattomat_raportti_web.pdf