UURING: oma emakeele õpetajate arusaamad keele õpetamisel Soome näitel

Kokkuvõte ja kommentaarid Küllike Adamson

Oma emakeele õppeaine on Soome haridussüsteemi üks ehituskividest ja osa ühiskonna jätkusuutlikusest, millega riik ei tohi kergekäeliselt ümber käia.

Kaasates õpiteele õpilaste endi emakeeled, edendatakse võrdset haridust,  identiteedi kujunemist, terviklikku õppimist ja kultuuripärandi jagamist ning hoidmist. 

2022. aasta lõpus kaitses Nelli Koivusalo Helsingi ülikoolis magistritöö Oman äidinkielen opettajien näkökulmia kielen opettamiseen (Oma emakeele õpetajate vaatenurki keele õpetamisel). Uuring on järjekordne kuldaväärt samm, mis aitab kaasa Soomes oma emakeele õpetuse arendamisele.

Uurimuses kasutatud materjal koosneb üheksa õpetajaga tehtud intervjuust. Kõikide intervjueeritavatega võeti ühendust Oman äidinkielen opettajat ry (Oma emakeele õpetajate ühing) kaudu. Kõnealune ühing tegutseb oma emakeele õpetajaid ja valdkonnast huvitatuid ühendava koostöö- ja tugivõrgustikuna. Olen tegutsenud ühingu juhatuse liikmena alates 2021. aastast.

Valisin välja mõned Koivusalo uuringust selgunud tulemused, milleni on varasemalt jõudnud mitmed teisedki uurijad. Mis siin salata, värskelt saadud tulemused kinnitavad ühtlasi mitmete samade probleemide igikestvust:

Õpetust kujundab tugevalt õpilaste rühmade heterogeensus nii vanuse kui ka keeleoskuse taseme osas. Kui õpperühmad oleksid homogeensed, siis näeks oma emakeeleõpe tõenäoliselt erinev välja. 

 

Selgus, et oma emakeele õpetamisel tuginevad õpetajad peaasjalikult õppekavale, kuid õppekava sobivus kõigile õpetatavatele keeltele on siiski problemaatiline.  

Tuleks tähelepanu pöörata ka oma emakeele õppeaine positsioonile. Õppeaine valikaine staatus loob tihti sellise pildi, nagu oleks õppeaine vähemtähtis või harrastustegevus. Uuringuandmete kohaselt väljendub valikainelisus näiteks õpilaste puudulikus motivatsioonis õppetöös osaleda, tekitades õpetajatele sellega omajagu väljakutseid.

Ilukirjanduse saadavust nähakse õpetuse olulise osana, mida kasutatakse võimaluste piires. Sageli on keeruline olukord erinevate emakeelte õpetamiseks saadaolevate ja sobivate õpikutega. 

Õpetuses peetakse oluliseks lugemisoskust, kirjutamisoskust ja keele kirjaviisi valdamist. Peaaegu kõik õpetajad aga rõhutasid funktsionaalsete meetodite tähtsust ning rääkisid nende motiveerivast mõjust õpilastele.

Sõnaline või numbriline hindamine? Oma emakeele hindamismeetodid ja hindamiskriteeriumid peaksid olema selgemad ning toetama õppija õppimist.

Õpetajate jaoks oli oma emakeele õpetamisel oluline kultuuri ja identiteedi tähendus ja pere kaasamine õppija õppimisse. 

Nii enda professionaalne arendamine kui oma emakeele õpetuse arendamine on õpetajate jaoks väga olulised. Samuti peetakse oluliseks õpetajatöö maine tõstmist ja väärtustamist. 

Õpetajad mõistavad oma emakeele õppimise-õpetamise tähtsust, mis aitab kaasa teistes õppeainetes uute teadmiste omandamisele.

 

Uuringust järeldus muuhulgas, et oma emakeele õpetajad soovivad õpetuse valdkonnas oma häält rohkem kuuldavaks teha. Otsustajad Soome hariduses peaksid siiski koheselt peeglisse vaatama ja mitte pikalt pöidlaid keerutama, sest vajadus oma emakeele õpetusele kasvab päev-päevalt. 

Kuigi oma emakeele õpetajad on üsna väike kutsealarühm, on kvalifikatsiooniga õpetajate vajadus koolides suur. Hetkel madalseisus olev oma emakeele õpetaja töö aga ei pruugi kuskilt otsast potentsiaalseid kandideerijaid töökohale innustada.

 

Uuringust saab lugeda, et üks suurim teadaolev nõiaring tööturul on oma emakeele õpetajatele kutsekvalifikatsiooni saamine. See on valukoht, kus Soome ülikoolid lihtsalt ei paku 2/3 õpetatavate keelte õpetajatele täienduskoolitusi, et õpetaja saaks kvalifitseeruda oma ametisse ning olla konkurentsivõimeline. 

Selleks puhuks olen juba varasemalt koostanud oma emakeele aineõpetaja kompetentsusnõuete ettepaneku (all), mille põhjal oleks võimalik koostada Soomes hetkel puuduv oma emakeele aineõpetaja kutsestandard (tase 7) ning mida omakorda saaks aluseks võtta ülikoolides õppekava koostamisel ja kutse andmisel. Mina olen rääkinud.

Rahvaalgatus saab teoks 11.01.2023! Kahe või enama emakeele registreerimine Soome rahvastikuregistris

See tuleb lõpuks ometi! 

Familia ry eestvedamisel saab 11.1.2023 teoks rahvaalgatus Äidinkielenä Monikielisyys (Emakeelena Mitmekeelsus). 

Eesmärk on muuta Soomes kehtivat regulatsiooni selliselt, et käepärast oleks võtta tõesed andmed, mille põhjal ühiskonna elutähtsate valdkondade tegevust paremini korraldada. Algatust on kaua ja hoolikalt plaanitud ning sellisel kujul on see epohhi loov. Nii jõulist survestamist ei ole varasemalt Soome valitsuse suunal kasutatud. Oman äidinkielen opettajat ry (Oma emakeele õpetajate ühing), mille juhatusse mina kuulun, on algatuse kindel partner ja toetaja.

Hetkel on rahvastikuregistris sisalduv teave eksitav ja puudulik, kuna poolik teave ei esinda inimesi. Mitmekeelsus on üha tavalisem, mistõttu on aeg muuta vananenud süsteemi nii, et see kajastaks elanikkonna keelevaramut täpsemalt.(Familia ry).

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt on tulnud soovitus, et Soomes peaks olema võimalus registreerida rohkem kui üks emakeel.

Üksikisiku jaoks on emakeel mõtlemise, tunnete, identiteedi ja sotsiaalsete suhete keel. Emakeelt saab defineerida mitmel erineval viisil: 

• pingerea kriteeriumi järgi, mille inimene omandab esimese keelena 
• oskuse kriteeriumi järgi, mida inimene kõige paremini oskab 
• koguse kriteeriumi järgi, mida inimene kõige rohkem kasutab
• identiteedikriteeriumi järgi keel, millega inimene tunnetab, et ta kuulub keele kõnelejate hulka.

Soome on mitmekeelne riik, kuid ametlikult saab igaühel Soomes olla ainult üks registreeritud emakeel. Rohkem kui ühe emakeele registreerimine võimaldaks planeerida paremaid mitmekeelseid teenuseid hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas. Samuti annaks see parema pildi sellest, milliseid keeli Soomes räägitakse. Samuti edendaks see emakeelte võrdsust perekonnas ning annaks parema pildi üksikisikute keelelisest identiteedist.

Huvitav on mainida, et Soome on juba praegu ametlikult mitmekeelne riik, kus on teadaolevalt kaks ametlikku riigikeelt- soome ja rootsi, aga ka nende keelte kõnelejatel ei ole võimalust olla rahvastikuregistri andmetes kahe emakeelega. Kõnealuse rahvaalgatuse läbiminek muudaks mitmik emakeelsuse nähtavaks ja tugevdaks mitmekeelsete inimeste identiteeti.

Võimalus registreerida rohkem kui üks emakeel tähendaks ka seda, et mitmekeelsete laste vanemad ei peaks valima üht keelt teise asemel, otse öeldes keele pärast võistlema, ning laps saaks parema sideme mõlema vanema keele ja kultuuriga. See algatus edendab kõnekeelte võrdõiguslikust perekonnas. Ametlikult registreeritakse mõlema vanema keel ja vanemate keeli ei panda lapse nähes tähtsuse järjekorda. Nii tagab mitmekeelne Soome lastele juurdepääsu lapse emakeelsele haridusele ning mitmekeelsed soomlased ei pea tõestama oma soome keele oskust. Enamik viipekeele kõnelejaid on kakskeelsed ja mõnel neist on rohkem kui kaks emakeelt. Viipekeelsed kogevad, et rahvastikuregistri reform võimaldaks ka neil lõpuks ometi ühiskonnas esiletõsta oma keeleline rikkus.

Ühtlasi peaks mitmekeelsetel täiskasvanutel olema võimalus registreerida rohkem kui üks emakeel, mis parandaks nende identiteedi tunnet ja seotust oma kultuuriga. Kui inimese emakeel on riigis teretulnud ja nähtav, siis tunnetatakse kuuluvust ning soovi ühiskonda ka panustada. See vähendaks keelelist diskrimineerimist ja tõrjutust.

Kooli vaatest on oma emakeele oskus ja oma kultuuri väärtustamine seotud nii õppija keelepädevuse ja mitmekeelsuse arendamisega kui ka teiste õppeainete õpiedukusega. Lapse kogemus oma emakeele ja kultuuri väärtustamisest mõjutab seda, kui oluliseks peab laps teise keele õppimist, antud juhul riigikeele, soome või rootsi keele õppimist. Emakeel on õppijale kõige olulisemate sotsiaalsete suhete võti ja oluline osa identiteedist. (Opetushallitus, lk 3–4). Mitme emakeele märkimine rahvastikuregistris on juba seetõttu oluline, et haridussüsteemil oleks üksikisiku tasandil kasutada ajakohane teave, milliseid emakeeli lapsed-noored-õppijad tegelikult räägivad ning millega õppekavu arendades tuleb arvestada.

Familia ry kirjutab muuhulgas oma läbiviidud uuringu aruandes, kus on hinnatud mõju keelerühmadele, et vajadus Soomes mitme emakeele registreerimisele tulevikus kasvab, kuna sisseränne ja mitmekeelsus suurenevad. Praegu aastal 2020 on Soomes kahekultuurilisi paare üle 80 000. Võõrkeelsete kõnelejate osakaalu on ennustatud Soomes kahekordistuvat järgmise paarikümne aasta jooksul. 

                                                        Lõikepilt. Algatuse toetajad.

 

Allkirjasta SIIT ja jälgi kogutud allkirjade hetkeseisu.

Allikas: 

Tammenmaa, C. (2020). Usean kielen merkitseminen väestötietojärjestelmään: selvitys. 

https://julkaisut.valtioneuvosto.fi/handle/10024/162056

http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-259-800-4

Õpetajate streik Soomes: olin kutsutud õpetajate ametiühingu kevadseminarile

 

Osalesin 1.4.-2.4.2022 Soome Õpetajate Ametiühingu (OAJ) poolt korraldatud Pedagoogiliste Õpetajate Organisatsioonide esindajate (POE) kevadseminaril. Sel kevadseminaril esindasime Oma emakeele õpetajate ühingut (OÄ) kahe juhatuse liikmega, mina, sekretär ja Larisa Aksinovich, esinaine. Kusjuures meie ühingu juhatusega on juhtunud nii, et mõlemad oleme tulihingelised eesti keele õpetajad ja Eestist.

 

Seminari teema oli “End hästi tundvad õpetajad tagavad hariduse kvaliteedi”.

See heaolu asi on Soomes püsinud viimased ajad vägagi kuumana, kuna suur hulk õpetajaid tunnevad end õpetaja muutunud töös kehvapoolselt. Koroona, hübriidõpe, palk on kokku kuivanud, tööülesannete kuhjumine jms. 

Soome haridusmaailm on keeruliste tähtlühendite maa, seega dekodeerin lahti siit postitusest vastu vaatavad: 

 

OAJ = Opetusalan Ammattijärjestö 

POE = Pedagogisten opettajajärjestöjen edustajisto

OÄ = Oman äidinkielen opettajat ry 

KARVI = Kansallinen kolulutuksen arviointikeskus

EKKOL = Eri kieli- ja kulttuuritaustaisten opettajien liitto

Mina Soome õpetajate ametiühingus seminaril Helsingis Pasilas.
Selja taga soomekeelne tekst Alati võib õppida rohkem

Mõned seminaril kuuldud teemad loetletult:

• OAJ esimees Olli Luukkainen tegi tulise ülevaate kripeldavatest hariduspoliitilistest küsimustest, mitmetest toimunud muutustest OAJ-s ja muutunud tööturust. 
• Riikliku Hariduse Hindamiskeskuse (KARVI) eksperdid Marita Härmälä, Elina Peltola, Chris Silverström ja Annette Ukkola tegid ülevaatliku ettekande Mida räägivad hindamised alghariduse õpitulemustest, õpetajate tööheaolust ja kvaliteedijuhtimisest? Ja nagu nende pealkirigi viitab, esitleti ettekandes õppimise hindamise, haridusheaolu ja kvaliteedihindamise uurimistöö tulemusi erinevate värviliste graafikutena.  
• Ettekandega Õpetajatöö ressursid ja interaktsioon – õpikuteenused esines Opinkirjo ry asepresident Minna Riikka Järvinen. 
• Vastupidavus kui õpetaja heaolu vahend oli Tero Ålanderi esitluse pealkiri, kes tuli kohale Mielenrauha Oy-st.
• Viimasena toimus arutelu töörühmades, kus võtsime oma emakeele õpetajatega muuhulgas jutuks oma emakeele õpetajate muutunud-muutuva töö ja heaolu.

Õpetajate esinduste esindajad tööhoos. Minu tehtud pilt.  

Mis on POE?

Pedagoogilised õpetajate organisatsioonid on OAJ mütsi alla koondunud erinevad õpetajate liikmesorganisatsioonid. Need liikmesorganisatsioonid moodustavadki POE ehk pedagoogiliste õpetajate organisatsioonide esindusnõukogu. POE-s on hetkel 38 liikmesorganisatsiooni, milles on kokku ligi 30 000 liiget. POE-sse kuulub ka Oma emakeele õpetajate ühing, mille liikmeteks on omakorda Soome koolis õpetatava ligi 60 keele aineõpetaja, sealhulgas eesti keele aineõpetajad. POE korraldab kaks korda aastas, kevadel ja sügisel liikmesorganisatsioonide esindajatele seminari. POE korraline koosolek toimub iga kahe aasta tagant. Siis valitakse OAJ pedagoogilisse komisjoni esimees, aseesimehed ja 14 liiget. Valimine toimub solidaarsuse põhimõttel nii, et kõikidest 38 liikmesorganisatsioonist on liikmed erinevatel aastatel järgemööda komisjonis esindatud.

Pedagoogiliste õpetajaorganisatsioonide esindajate kevadseminar

Mida teeb POE:

• jälgib, edendab ja arendab klassiõpetust ja erinevate ainete pedagoogikat
• annab võimaluse osaleda koostöös ja mõjutada õpetust koos oma aine õpetajatega
• osaleb toimingute ettevalmistamisel OAJ-s ja mõjutab niiviisi riiklikku hariduspoliitikat
• mõjutab otseselt erinevaid asutusi ja otsustajaid
• korraldab liikmetele täienduskoolitusi 
• jagab ajakohast infot ja ja annab välja liikmetele mõeldud ajakirja
• korraldab võistlusi, matku ja teisi üritusi
• loob võimaluse professionaalseks võrgustumiseks

Kolleegid. Vasakult Oma emakeele õpetajate ühingu esindajad, mina ja Larisa Aksinovich ning Eri keele- ja kultuurirühmade õpetajate liidu esindaja Zofia Bazia-Hietikko. Minu pildikogu. 

Eesti keele õpetajatele oma ühing

Seoses POE-ga tekkis kohe ka küsimusi. 

Miks ei ole eesti keele õpetajad moodustanud Soomes oma registreeritud ühingut?

Miks nad ei võiks kuuluda POE-sse? 

Nii saaksid nad OAJ-s POE näol tugeva küünarnuki tunde ning palju eeliseid, näiteks kuidas mõjutada ja arendada eesti keele õpetust Soomes. Kahjuks ei ole teada eesti keele õpetajate täpset arvu. Ent arvestatav hulk on meid küll, kelle hääl ühinguna oleks kuuldavam. 

Leian, et ei ole liialdus, kui ütlen, et oleme Soome hariduspoliitikast üsna eraldihoidvad ja tegutseme nagu riik riigis. Kuigi oleme vägagi aktiivsed tegutsejad ja tublid õpetajad, seisame pigem enda eest hea kui astume ühte jalga kokkuhoidva eesti keele õpetajate ametliku ühinguna. Ilmneb, et vaatame oluliselt rohkem Eesti poole, ootame abi ja teeme koostööd tihedamalt Eesti ametkondadega. Aga kas Soomega nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik? Ometi ei või eirata, et meie õpetus toimub ja töökoht on ju Soomes. Märkasin seminaril ja möönan, et meie, eesti keele õpetajad ei kasuta võimalust POE näol, mis kindlustab ja turvab õpetajale õpetajakutse ja õpetajatöö väärilisema tunnustamise Soome ühiskonnas. Eeskujuks võime võtta siinkohal saksa, vene, prantsuse, itaalia, ladina, hispaania, inglise ja rootsi keele õpetajate ühingud, kes kõik seminaril esindatud olid ja täna POE-sse kuuluvad.

Lõikepilt.

 

Muidugi on veel üks väärt võimalus liituda Oma emakeele õpetajate ühingu liikmeks, kuhu on oodatud kõik Soome eesti keele õpetajad. Oma emakeele õpetajate ühing kuulub POE-sse. Ühtlasi on ühing oma emakeele aineõpetajaid ühe mütsi alla koondav katuseorganisatsioon ja Soome haridusmaastikul erinevate organisatsioonidega koostööd tegev eestkõneleja.

Õpetajate streik 

Kõige esimese asjana oli päevakorral 6.aprillil algav Soome õpetajate ülemaaline streik. Kohe-kohe, 6.aprillil algavast streigist ja õpetajate muutunud tööst rääkis meile seminari avakõnes tuliselt OAJ esimees Olli Luukkainen. Ta mainis, et õpetajate viimane streik oli 1984. aastal ehk pea 40 aastat tagasi. 

 

Olli Luukkainen, OAJ esimees. Pilt Jussi Vierimaa

Luukkainen jätkas, et algav streik on õpetajatele üle pika aja uus olukord, millest tasub õppida ja juba järgnevatel kordadel, kui streigiks peaks minema, osatakse paremini ja kiiremini reageerida. Ta tuletas meelde, et streigi lõhn on õhus olnud juba 2020. aastast kui OAJ on hoiatanud ja pidanud õpetajate eest pikki läbirääkimisi, aga tulutult. Nii, et see ei ole mingi viimaste nädalatega välja mõeldud asi. 

Ja võib olla hakkavad streigid toimuma tihedamini kui iga 40 aasta tagant. Ja võib-olla saavad sellised õpetajate karmid sammud osaks meie igapäevaelu. Maailm on muutunud, ütles kõneleja klišee. Selle muutumise osas olen küll valmis kõnelejale vastu vaidlema, sest maailm ei muutu iseenesest. Selleks on vaja muutjaid. Meie, õpetajad oleme maailma muutjad, tulevaste ühiskonnakodanike kujundamise näol muutuste ahela käivitajad ning muutuste ratta käimashoidjad. See lihtsalt ongi meie töö, mida me kõige paremini oskame- muudame maailma!

Jutust jäi veel meelde, et streik peabki ühiskonnas tunda olema, see on streigi mõte. Lisas omakorda, et streik peab tekitama kõigis kannatusi kuni õppijateni välja. No, selle viimase kribasin rasvaselt paberile ja andsin Luukkainenile mõttes paugu vastu kukalt. Kohatult õudne tundus see mõte. Õppijad ei tohi olla mitte mingil juhul kannatajad, see ei saa olla osa taotletud eesmärgist!

 

Aga siis, nagu minu mõtteid lugedes, torkaski üks kuulaja kohe saalist vahele: "No, mina oli 1984. aastal streigi ajal 5.klassi õpilane. Mäletan nii hästi, et mina küll üldse ei kannatanud kui õpetajad streikisid. Vastupidi. Ma olin isegi väga rõõmus, et tunnid ära jäid ja ei pidanud kooli minema!" 

Niipalju siis kannatustest.

Kõnes jagus veel mõtteid: 

• tulevikus tuleb üle vaadata õpetaja pädevused, kus olemuslik on oskus anda distantsõpet 
• koolipere mõiste tulevikus laieneb ja muidugi on laienenud seda juba täna. Aga sinna hakkab tulevikus kuuluma mitmeid erinevate ametite esindajaid ja asjatundjaid, et õpetaja saaks õpetada ning täita ülesandeid, mis tema töökohustuse hulka kuuluvad.
• Soome kool on mitmekultuuriline ja tulevikus mitmekultuurilisus lisandub veelgi. See on oluline suund teada, millega peab Soome kool toime tulema.

Olli Luukkaineni kõne oli tõesti sütitav ja esmakohtumisest livena jäi selline võimas mulje. Välja arvatud mõned mõtted, mis rappa jooksid...

Tegemist on omajagu karismaatilise juhiga, kes marsitab õpetajad barrikaadidele kõhklemata kübetki eesmärkide saavutamises.

  

Õpetajad töötoas rääkisid

Seminari jooksul toimusid ka töötoad, kus keskenduti, iga õpetajate ühing oma õpetamise spetsiifilisest vaatenurgast, õpetaja heaolu edendamisele. Eesmärk oli tuua välja hetke kitsaskohti. Meie, Oma emakeele õpetajate ühinguga olid ühises tööhoos veel Svenska Modersmålslärarförening i Finland rf, Eri kieli- ja kulttuuritaustaisten opettajien liitto EKKOL, Suomenopettajat ry ja Äidinkielen opettajain liitto ry. Pean ütlema, et aega ühistööks oli väga-väga minimaalselt, aga asi seegi, panime kohe kapates minema.

Jõudsime Larisaga käbedalt lauale laduda mõned põletavamad probleemid, millele tuleb kindlasti leida lahendus. 

Siin need on:

• täna ei ole kõikidel oma emakeele õpetajatel võimalik kvalifitseeruda aineõpetajaks. Seda põhjusel, et esiteks, kõiki keeli ei õpetata Soome ülikoolides ning teiseks, välismaalt saadud tunnistust ei olda sageli valmis Soome Haridusametis võrdsustama. Oma emakeeli õpetatakse Soome koolides, olenevalt õppeaastast, ligi 60, kuid keeli saab Soomes omandada või võrdsustada 18. Pädevus aga mõjutab otseselt õpetaja palka, motivatsiooni ja jaksamist õpetustööd teha. Seega sein enesetäiendamise ees mõjutab heaolu... noh, teadagi kuhu suunas.
• oma emakeele õpetus on valdade mängukann, sest vallad ise otsustavad, kas oma emakeele õpetus õppeaastal toimub või mitte. Selline teadmatus toob õpetaja töösse ebakindlust homse ees ega motiveeri paljusid oma emakeele õpetajaid pikemalt end tööga siduma. Ebakindlus töösuhtes on kindlasti heaolu hõõruv kivi kingas.
• vallad tõlgendavad oma emakeele õpetaja tööd erinevalt. Näiteks on valdasid, kus oma emakeele õpetajatel puudub õppija õppimise toetamiseks koostöö tegemise võimalus õppijaga, kooli ja koduga Wilmat kasutades. Õpetajaid ei lasta Wilmasse! (Soomes on Wilma nagu eKool). Mulle teadaolevalt käitub selliselt juba aastaid Jyväskylä linn ja põhjendused on jäänud siiani arusaamatuks. Isegi absurdseteks. Pole kahtlustki, et taolise käitumisega viiakse oma emakeele õpetajad alandavasse ja ebavõrdsesse olukorda, põrmustatakse eos usaldus tegutseda töökollektiivina ja seatakse kahtluse alla ametioskus täita õpetaja tööülesandeid. Heaolu edendamise asemel viljeletakse avalikus sektoris, riigis diskrimineerimist.  

Punkt.   

〜 〜 ഹ 〜 〜

Aga seminarid seminariks, kodus öökapil ootab mind alati truult üks HEAOLU lugemine, vink-vink 😉

Soome üldhariduskooli tunniplaanis on ligi 60 emakeelt

Andrus Kannel · Water music

Soomes kehtivate seaduste järgi pakutakse õpilastele, kelle emakeel ei ole soome või rootsi, võimalust õppida koolis oma emakeele õppeainet. Emakeele õpetamine annab võimaluse toetada võõrkeelsete õpilaste emakeele oskust, hoida alles oma emakeel ja rikastada Soome riigi keelevaramut. Soome põhihariduse õppekava ütleb õpilase oma emakeele õpetamise kohta:

• Soome põhiseaduse kohaselt on igal Soomes elaval inimesel õigus säilitada ja arendada oma keelt ja kultuuri
• kõik need õpilased, kelle emakeel või üks pere keeltest on muu kui soome, rootsi või saami keel, saavad õppida riigi poolt eraldi rahastatava õppena ehk täiendava õppena oma emakeelt
• õpilase oma emakeele õpetamise eesmärk on toetada õpilase aktiivse mitmekeelsuse arengut ja äratada huvi keeleoskuse elukestvaks arenguks 
• emakeele õppimine ja hoidmine toetab õppija lõimumist Soome ühiskonda.

Infot oma emakeele õpetuse kohta leiab Soome haridusministeeriumi lehelt, kus on andmeid alates 1998. aastast. Paraku ei selgu, milliseid emakeeli 1998-2003 koolis õpetati. Selle-eest leiab, et Soome koolides õppis kokku 8786 oma emakeele õppijat. Oma emakeeli hakati statistikas rida-realt välja tooma alates 2004. aastast. 

Soome koolis on võimalus õppida ligi 60 erinevat emakeelt

2004. aasta kevadsemestril korraldas oma emakeele õppetööd 70 omavalitsust kokku 51 emakeeles. Sama aasta sügissemestril omakorda 74 omavalitsust 45 emakeeles. Õpetatavate keelte hulka on alates 2004. aastast kuni tänaseni kuulunud ka eesti keele õpe eesti emakeelega õpilastele. Teatud kindla emakeele õpetamine oleneb sellest, millise emakeelega õppijatest on võimalik rühm moodustada ning kas on olemas keele õpetamiseks õpetaja. 

  

Kuna oma emakeele õppetöö korraldamine on valdadele seadusega vabatahtlik, siis tõlgendavad ja korraldavad vallad oma emakeele õpet üsna vahelduvalt. Kui ühtedes valdades on saanud oma emakeele õppe korraldamine südameasjaks, siis teistes ei pruugita leida selleks tahet, vajadust või on selleks muu põhjus. 

2020. aasta seisuga oli Soomes kokku 309 valda. Oma emakeele õpet (joonis 1) on korraldatud rekordiliselt 2010. aasta sügisel 95 vallas. Tänaseks on korraldajate arv langenud alla 90. Kõige vähem on olnud oma emakeele õppe korraldajaid 2004. aasta kevadel, kui see oli 70. Kokkuvõttes korraldatakse oma emakeele õpet vähem kui igas kolmandas vallas.

Joonis 1. Oma emakeele õpet korraldanud Soome vallad arvuliselt 2004-2020 sügis- ja kevadsemestril

Õpetatavate oma emakeelte arv (joonis 2) on olnud Soome üldhariduskoolis aastatel 2004-2020 vaikselt tõusuteel. Viimasel viiel aastal püsinud aga üsna muutumatuna. Eraldi olen välja toonud iga aasta kohta nii kevad- kui sügissemestri näitaja. 

Selgub, et kõige vähem õpetati keeli 2004.aasta sügisel kokku 45 ja kõige rohkem on õpetatud oma emakeeli 2018. aasta sügisel s.o kokku 58 keeles. 2005. aasta kohta ei olnud andmed leitavad.

Joonis 2. Aastatel 2004-2020 õpetatavate emakeelte arv sama aasta kevad- ja sügissemestril

Viimased saadud andmed oma emakeele õpetuse kohta pärinevad aastast 2020. Kõnealuse aasta sügisel õpetati koolides kokku 57 keelt (joonis 3). Kõige vähem oli siis armeenia keele õppijaid 4 õpilast ja kõige rohkem vene keele õppijaid kokku 5619. Eesti keele õppijaid oli 2020. aasta sügisel kokku 1635. 

Seoses sõjaga Ukrainas ja tähelepanuga riigi suunal olen võrdlusesse võtnud ka ukraina keele õppijad, keda 2020. aasta sügisel oli 23. Võib ennustada, et Ukraina sõjapõgenike mõjust tingitult on 2022. aasta ukraina keele õppijate arvus oodata märgatavat tõusu. Näitajad ukraina, eesti ja vene keele õppijate kohta leiab kiirelt roosadest tulpadest. Samuti leiab sealt uudistamiseks ülejäänud keeled. Pildi saab klõpsates suuremaks.

Joonis 3. 2020. aasta sügisel Soome üldhariduskoolis õpetatud 57 emakeelt ja õppes osalenud õpilaste arv 

Allikad:

Kuntaliitto.Suomen kaupungit ja kunnat. Kaupunkien ja kuntien lukumäärät ja väestötiedot.

 https://www.kuntaliitto.fi/tietotuotteet-ja-palvelut/kaupunkien-ja-kuntien-lukumaarat-ja-vaestotiedot Kasutatud 25.märtsil 2022

Opetushallitus. Maahanmuuttajien koulutuksen tilastot. Perusopetus ja lukiot. 

https://www.oph.fi/fi/tilastot/maahanmuuttajien-koulutuksen-tilastot 

Kasutatud 24. märtsil 2022

Oma emakeele õpetuse eest barrikaadile!

Oma emakeel on kindlasti esimene väärtus minu väärtushierarhias, mille nimel lähen barrikaadile. Mitmes eelmises blogiartiklis olen oma emakeele õpetuse hetke olukorra tõsidusest Soomes eesti keeles kirjutanud. Nüüd siis sel samal teemal soome keeles ja Soome meedias.

Kuna haridus on Soome ühiskonnas ikka eelkõige poliitiline otsus, pidasin vajalikuks panna täiskäik sisse ja "teha korralikku lärmi". Mõeldud-tehtud ning nii imbusingi kohaliku omavalitsuse valimistel (kuntavaalit 2021) strateegikuna sotside ridadessa. Julge seljataguse annab mulle kuulumine Oman äidinkielen opettajat ry  (Oma emakeele õpetajad) ühingusse. Märgin ära, et kandideerin Soome peaministriga Sanna Mariniga ühes nimekirjas, sest elame mõlemad Tampere linnas. Pean seda märki ikka päris heaks alguseks.

Nüüd olen jõudnud üksjagu juba pildis olla. Tulemusena on sündinud artikkel mitmes poliitilises väljaandes Soome oma emakeele õppe olukorrast. Rõhutan, et kõnealuse artikli alusallikad on peaasjalikult teaduslikud uuringud tublidelt ja pühendunud uurijatelt üle Soome. Mitte aga minu targad mõtted! 

Enda tööks saan pigem lugeda kahe käega uurijatele solidaarsuse avaldamist, otsustajatele demokraatlike lubaduste meeldetuletamist, koostöö tegemist ning kõva häälega uuringutes tehtud ettepanekute kuulutamist ja pildis hoidmist.

Täispikkuses ilmunud artikkel on loetav ajakirjas Demokraatti ja SDP Tampere. 

Artikkel ajakirjas Demokraatti. Olen sattunud samale pildile endise Soome peaministri Paavo Lipponeniga. Lõikepilt.

 

SOOME HARIDUSAUK! Kas oma emakeele, eesti keele õpetus kui valla tujude mängukann?

Soome keelest vahendas Küllike Adamson
Jyväskylä oma emakeele, eesti keele õpetaja ja Oman äidinkielen opettajat ry liige 

Selles blogikirjutises tõlkisin ära 24. märtsil 2021 Keski-Uusimaa ajalehes ilmunud artikli Oman äidinkielen opetuksesta Tuusulassa. Eesti keeles kõlab pealkiri Oma emakeele õpetusest Tuusulas.  

 
Pilt Gordon Johnson Pixabay.com 

Sõnumit on oluline edastada, sest Tuusula vallas õpib tänasel hetkel oma emakeelt 100 eestikeelset last koos teistest rahvustest emakeele õppijatega. Oma emakeele õpetuse olukord on viimastel aastatel Soomes kiiresti pingestumas ning perede kannatus hakkab omajagu katkema. Soomes keeruliseks kujunenud emakeele õpetuse olukord mõjutab otseselt ka eesti keele õpetust, õpetajaid ja õpilasi ning loomulikult kõiki peresid, kes eesti keele õpetusega seotud on. Ollakse ju Soome teiste mitmekeelsete peredega ühes paadis. 

Allolev artikkel on üks hea näide oma emakeele kogukonna erinevate rahvuste koostööst ja ühte leeri koondumisest. Kohe lõigati muidu raha eest ostetav artikkel lehest välja ning läks omavahel neti kaudu uudise jagamiseks. Egas muud kui lugema!

 

Lõikepilt algsest artiklist Keski-Uusimaa ajalehest, ilmus 24.03.2021 

 

Tõlge: Oma emakeel ja kodukeel on oluline osa lapse identiteedist, nende abil areneb mõttemaailm ja kognitiivsed oskused. Emakeeli võib olla mitu. Soome põhiseaduse järgi on igal Soome elanikul õigus hoida ja arendada oma keelt. Keele õppimine nõuab palju tööd. Sellepärast on koolis tähtis roll emakeele tundidel (soome/rootsi) ja õppekavas oleva toetava õppeainena oma emakeele õpetus muid keeli kõnelevatele lastele (OÄ ehk oman äidinkielen opetus).

Oma emakeele õpetust on õigus saada nendel lastel, kes räägivad emakeelena või kodukeelena (emb-kumb vanematest või vanavanemad) seda keelt, (tõlkija: näiteks eesti keelt). Lisaks saavad oma emakeelt õppida ka need õpilased, kes on seda varasemalt õppinud välismaal olles ning õigus on samuti lapsendatud lastel. 

Tuusula vald on kiiresti rahvusvahelistuv. Tuusulas õpetatakse emakeeltest eesti keelt, vene ja araabia keelt. Viimastel aastatel on kasvamas muuhulgas inglise, saksa, tai, ukraina, türgi ja kurdi keele õpetus. 

 

Probleem on selles, et rahvastikuregistrisse saab märkida ainult ühe emakeele. Kakskeelsete perede puhul tuleb otsustada, kas tähtsam on ema või isa keel. Tihti registreeritakse emakeeleks just soome/rootsi, mitte aga teist pere keelt. 

 

Hetkel on käimas registreerimine sügisel algavale emakeele õpetusele. Ankeedi saab koolist ja see tuleb tuua täidetult kooli hiljemalt 31.märtsiks. Oma emakeele õpetust korraldatakse Soomes 88 paikkonnas ja umbes 60 keeles. Soome haridusministeeriumi määruse kohaselt makstakse igale oma emakeele õppe korraldajale riigitoetust tingimusel, kui õpperühmas on vähemalt neli last. 

Suured linnad hoiavad oma emakeele õpperühmad (teadlikult) väiksed, kuna heterogeense õpperühma õpetus on eriti nõudlik. 

 

Oma emakeele õpperühma moodustamiseks nõutakse: Tamperes 4 last (linnas elanikke 240 000), Jyväskyläs 4 last (140 000), Kajaanis 5 last (37 000). Tuusula vald nõuab rühma avamiseks 8 last (38 000 elanikku)!  

 

Tuusulajärve Soome-Saksa ühing tegi algatuse saksa keele oma emakeele õpetuse alustamiseks vallas. Algatus lükati tagasi, sest et rühma ei saadut kokku 8 õpilast. Koolituse pakkujale (vallale) ei ole vahet, kas rühma registreerub 4 või 6 last, sest nagu öeldud, vald saab riigitoetust ning valla kulud sellest ei kasva. Riigitoetust saab vald kooliaasta algul alustavate õppijate arvu järgi ning toetus jätkub täies mahus isegi siis kui mõni õppija katkestab õpingud õppeaasta jooksul. 

 

Mitmekeelsed Tuusula pered soovivad, et nende vajadustega arvestatakse ja oma emakeele õpetust korraldatakse 4-5 õpilasega rühmades. Kõiki hooldajaid tuleks teavitada oma emakeele õpetusest. Tänasel hetkel on oma emakeele õppe info peredele, keda see puudutab, raskesti leitav. 

 

Kõigil kahe- ja mitmekeelsetel lastel peaks olema võrdsed õigused oma emakeele õpetusele. Allakirjutanud:

Larissa Aksinovitš

Tuusula eesti ja vene keele oma emakeele õpetaja, Oma emakeele õpetajad ühenduse esinaine (Oman äidinkielen opettajat ry)

Andrea Fichtmüller

Tuusulanjärve Soome-Saksa ühing (Tuusulanjärven Suomi-Saksa yhdistys ry)

Heli Eboru

kakskeelse pere ema Tuusulast

Pirkko Palmu

kolmkeelse pere ema Tuusulast

 

 

Soome käivitatud oma emakeele õppe "kooliuuendus" töötab õlitatult ja ennasthävitavalt

Soome keelest vahendas Küllike Adamson 

haridusteaduste magister, Jyväskylä linna oma emakeele õpetaja 

Mitmekeelsetele õpilastele antav oma emakeele õpetus oli Soomes veel kuni 2004. aastani osana emakeele ja kirjanduse õppeaine õppemäärast ning tal oli Soome riiklikus õppekavas ametlik staatus. 2004. aastal jõustunud uuendatud riikliku õppekavaga pühiti oma emakeele õpetus kohustuslikust õppekavast. Oma emakeele õpetus paigutati kõnealuse õppekava 6. peatüki Erinevate keelte ja kultuurirühmade õpilaste õpetamine alla. Toona uuenenud õppekavas kirjutati põhihariduse üldistest väärtustest kaunisõnaliselt järgmist:

Soome põhihariduse väärtused põhinevad inimõigustel, võrdsusel, demokraatial, elurikkuse ja keskkonna elujõulisuse säilitamisel ning multikultuursuse heaks kiitmisel. Põhiharidus edendab kogukonda, vastutust ja üksikisiku õigusi ja vabaduste austamist. Õpetamise alus on Soome kultuur, mis on välja kujunenud suhtlemisel põlisrahvaste, põhjamaiste ja euroopalike kultuuridega. Õpetuses võetakse arvesse rahvuslikud ja kohalikud eripärad ning riigikeeled ning kaks rahvuskirikut, saami põlisrahvad ja rahvusvähemused. Õpetamisel võetakse arvesse Soome kultuuri mitmekesistumine ka erinevatest kultuuridest pärit sisserändajateni välja. Õpetamisega toetatakse õpilase enda kultuurilise identiteedi kujunemist ja tema osalemist nii Soome ühiskonnas kui globaliseeruvas maailmas. Sellega edendatakse ka sallivust ja kultuuride omavahelist mõistmist. Põhihariduse abil suurendatakse piirkondlikku ja inimestevahelist võrdõiguslikkust. Õpetamisega võetakse arvesse erinevad õppijad ja edendatakse sugudevahelist võrdõiguslikkust, andes  tüdrukutele ja poistele valmidused tegutseda võrdsete õiguste ja kohustustega ühiskonnas kui ka töö- ja pereelus. Põhihariduses on erinevate õppeainete õpetamine poliitiliselt ja religioosselt erapooletu. Põhihariduse kohalikus õppekavas tuleb täpsustada õpetamise aluseks olevaid väärtusi. Need peavad edasi kanduma õpetamise eesmärkidesse ja sisudesse ning igapäevastesse tegevustesse. (Opetushallitus, 2004).

 

Illustreeriv pilt Wokandapix Pixabay.com 

Et siis demokraatia, inimõigused, võrdõiguslikkus, ühiskonna elujõulisus.... Ilus, kas pole? Terav kirves langes aga selles samas toona uues riiklikus õppekavas mõned leheküljed hiljem, täpsemalt 36.leheküljel peatükis 6.4 (vt pilt all). Peatükk Sisserändajad kätkeb endas sisserändajatele mõeldud õppekorraldust ning sealhulgas oma emakeele õpetust. Napilt pool lehekülge sisulist teksti, kus üks lause ütleb aga ära kõik:  

Sisserändajatele õpetatakse (alates 2004. aastast) vastavalt koolis õpetatavates keeltes emakeele ja kirjanduse asemel soome ja rootsi keelt teise keelena, kui tema soome või rootsi keel ei ole hinnanguliselt võrreldes emakeele tasemel kõigis keeleoskuse osaoskustes. Sisserändajatele tuleks võimaluse korral läbi viia ka õpilase oma emakeele õpetust. 

Sisserändajatele tuleks võimaluse korral läbi viia ka õpilase oma emakeele õpetust. Lõikepilt Opetushallitus

Nii sai oma emakeele õpetusest õpilase põhiharidust täiendav õpetus. Oma emakeelele anti võimalus säilida ja areneda kuskil soome keele kõrval, aga mitte ametlikult soome keelega koos.

Juba 2010. aastal, napilt viis aastat hiljem, anti oma emakeele õpetusele järgmine jalahoop ning oma emakeele positsiooni nõrgestati veelgi. Oma emakeele õppetundide arvu nädalas vähendati 20%. Kui enne seda oli õppijale nädalas ettenähtud 2,5 õppetundi, siis nüüd alandati see 2 tunnile nädalas (Opetusministeriön asetukset 1777/2009 ja 392/2007, viidanud Tikkanen, 2010 ). Tampere linnas praktiseeritakse täna õpetust, kus eelkooli lastele on ettenähtud ainult 1 õppetund oma emakeelt nädalas. 

Need otsused on täielikult vastuolus ka sisserändepoliitika programmi, võrdõiguslikkuse seaduse ja integratsiooniseadusega. Näiteks Soome kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liidu sisserändepoliitika suunistes on sätestatud, et oma emakeele õpetamist tuleb toetada laiemalt kui praegu (Suomen Kuntaliitto 2.6.2004, 7-8, viidanud Tikkanen, 2010). 

Ajad tagasi tutvustati haridusameti poolt teostatud uuringus sisserändajate oma emakeele õpetuse olukorda põhihariduses. Uuringus jõuti isegi üksmeelele, et õpetamise staatust tuleks parandada ning see tuleks tuua tagasi põhihariduse õppekavasse (Ikonen, 2007, 52, viidanud Tikkanen, 2010). Paraku seda 26.4.2006 valminud aruannet Sisserändajate emakeeleõpetuse olukord põhihariduses (Maahanmuuttajien äidinkielen opetuksen tilanne perusopetuksessa) ei avalikustatud ega rakendatud kunagi!

Samuti on 2007. aastal haridusministeeriumi ja Jyväskylä ülikooli poolt tehtud Liikudes tuleviku keeleõppe poole: Keeleõppepoliitika projekti lõppraportis (Kohti tulevaisuuden kielikoulutusta : kielikoulutuspoliittisen projektin loppuraportti) soovitatud meedet, et oma emakeele õpe toodaks tagasi kohustuslikku õppekavasse ja õppetundide arv nädalas tõstetakse kahelt tunnilt kolmele tunnile (Luukka & Pöyhönen, 2007, 466, viidanud Tikkanen, 2010). See raport jäi ses osas vaid teadmiseks.

Praktilised probleemid on olnud pikka aega teada, kuid senini pole suudetud nende jaoks toimivaid lahendusi välja töötada. Rääkimata õppeaine ennistamisest riiklikusse õppekavasse. Uurijad on leidnud, et oma emakeele õpetamine tuleb võtta riiklikusse õppekavasse (Ikonen, 2007, viidanud Bärlund, 2020) ja tunniplaani. Oma emakeele õpetamise olukord muutuks oluliselt paremaks, kui see võrdsustatakse koolis teiste õppeainetega. See tagaks tulemuslikuma ja korrapärase õpetamise, mis oleks eriti õpilaste õppimise seisukohast suur samm edasi (Tainio, 2019). 

Soome keelehariduspoliitika tegevuskeskkond on mitmetasandiline ja muutub aeglaselt. Poliitiliste otsuste tegemisel ei võeta alati arvesse teadusuuringute tulemusi ja uuringuid, mille on riik teadlastelt tellinud, torkab Pia Bärlund, PhD. Siit soovitus Soome keelehariduspoliitika huvilistele. Kui jaksu ja tarmu leidub, on võimalus oma emakeele õpetamise põrgatamisest läbi erinevate valitsuste lugeda faktitäpsusega värskest 2020. aastal väideldud Pia Bärlundi doktoritööst Kuntatason kielikoulutusta kehittämässä. Autobiografinen tutkimus erään kielenopettajan ammatillisesta kasvusta kuntatason kielikoulutuspoliittisessa kontekstissa. Muideks, minu ülemuse kribatud töö :)

Kõige kummastavam oma emakeele õppe juures on see, et Soome hariduskorralduses ei lähe sõnad ja teod ammu enam kokku. Kinnitatakse, et oma emakeele õpetust hinnatakse, kuid samas on selle staatust korduvalt ja süsteemaatiliselt kahjustatud. Väidetavalt antakse emakeelele võimalus ellu jääda ja areneda. Antakse mõista, et õpetust pakutakse kõikidele ja see on kõigile soovijatele alati kättesaadav. Samas jäetakse aga rääkimata tõsiasi, et oma emakeele õpetamise korraldamine on jäetud täielikult omavalitsuste meelevalda. See tähendab seda, et iga omavalitsus võib õpet korraldada ja kui tahab võib jätta ühel päeval ka vabalt korraldamata (Latomaa, 2002, viidanud Bärlund, 2020). Nii nagu oleks juhtunud napilt Jyväskylä linnas sügisel 2020, kui poleks olnud häälekaid barrikaadidele tõusnud oma emakeele õpetajaid ja lapsevanemaid, kes kiirelt vastu reageerisid. Petitsioonile koguti allkirju ja olin üks nende seast. 

Seetõttu pole ka päris lõpuni selge, mida ikkagi mõeldakse sellega, kui kinnitatakse, et oma emakeelele on antud Soomes võimalus säilida ja areneda?

Tegelikkuses tundub olukord pigem liikuvat suunas, kus edendatakse selliseid hariduspoliitika meetmeid, millega õnnestub see tüütu erinevus, milleks üks mitmekeelne ilming ju on, kõrvaldada vähehaaval olematuks (Cummins, 2000, viidanud Tikkanen, 2010). 

Tõsist rahulolematust on tunda kõikjal ja kõiges. Tajutakse ka tegelikku ohtu õppe püsima jäämisele. Soome haridussüsteemil pole vaja enam ise käsi määrida. Kas pool surnud või pool elus? Selge on, et Soome riigi käivitatud süstemaatiline koolikius oma emakeele õppe "uuendamisel" on õlitatult käima lükatud, mis toimib nüüd ennastjuhtivalt, ennastõõnestavalt ja ennasthävitavalt. 

Allikad: 

Tainio, L. (2019). Toinen kieli ja oma äidinkieli perusopetuksessa. Kieli, koulutus ja yhteiskunta, 10(3).  https://www.kieliverkosto.fi/fi/journals/kieli-koulutus-ja-yhteiskunta-huhtikuu-2019/toinenkieli-ja-oma-aidinkieli-perusopetuksessa 

Tikkanen, S.(2010). Maasta sinä olet tullut. Kieli, koulutus ja yhdenvertaisuus – näkökulmia monikielisten oppilaiden äidinkielen opetukseen 2000-luvun Helsingissä: HAAGA-HELIA ammattikorkeakoulu. https://www.theseus.fi/bitstream/handle/10024/25220/ONT%20-Tikkanen.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Opetushallitus. (2004).PERUSOPETUKSEN OPETUSSUUNNITELMAN PERUSTEET 2004: Vammalan Kirjapaino Oy https://www.oph.fi/sites/default/files/documents/perusopetuksen-opetussuunnitelman-perusteet_2004.pdf

Bärlund, P. (2020). Kuntatason kielikoulutusta kehittämässä: Autobiografinen tutkimus erään kielenopettajan ammatillisesta kasvusta kuntatason kielikoulutuspoliittisessa kontekstissa Jyväskylä: University of Jyväskylä, (doktoritöö). https://jyx.jyu.fi/bitstream/handle/123456789/71689/978-951-39-8268-3_vaitos_2020_10_03.pdf?sequence=4&isAllowed=y

Oma emakeele oskus kui Soome riigi kasutamata ressurss

Soome keelest vahendas Küllike Adamson, haridusteaduste magister,

Oman äidinkielen opettajat ry liige,

Jyväskylä linna eesti keele, oma emakeele õpetaja 🔊

Aeg-ajalt tõstatatakse Soome meedias murekohaks soome keele oskuse vähenemine, sest “kõik õpivad ainult inglise keelt” või tavatsetakse ka öelda, et “Soomes on nii vähe vene keelt oskavaid inimesi”. See illustreerib hästi arusaama soomlaste keelvaramust, mis on tõele näkku vaadates absurdne: Soome statistikaameti andmetel elas ainuüksi 2018. aastal Soomes näiteks 79 000 vene keelt emakeelena kõnelevat inimest! Fantaasia ja tegelikkuse vahelisse vastuollu vormub palju mitmekeelsete soomlaste keeleoskusega seotud probleeme. Kuigi Soome ühiskond mitmekesistub ja emakeelte arv kasvab, ei peeta muutusi sageli ühiskonna ressursiks. 

Teadaolevalt saab täna Soome Rahvastikuregistrisse kanda ainult ühe emakeele, isegi kui inimesel on mitu emakeelt. Võib-olla tulevikus saabki märkida rohkem kui ühe emakeele, mis muudaks pildi tegeliku eluga kooskõlalisemaks, kuid täna on see mõte jäänud kõigest idee tasandile.

Tõlkija kommentaar: Tulevikus, aastate pärast, kui laps läheb kooli, võib Rahvastikuregistrisse märgitud üks n-ö valesti märgitud rahvus saada perele valusaks üllatuseks ja hakata vastu töötama oma emakeele õppimisel. See tähendab, et lapse kooli minnes peavad vanemad absurdselt järgima juba tehtud valikut. Soome haridus sunnib täna järgima õppekorraldust, mis on lapse arengut kahjustav ning ebaeetiline, sest laps saab oma emakeeltest valida õppimiseks vaid ühe. Ühtlasi muutub lapsele reaalsuseks, et ta peab panema oma isa ja ema ning vanemate emakeeled tähtsuse järjekorda. Soome riigi näpp osutab süüdimatult vanematele, sest ise nad ju tegid selle linnukese sinna emakeele lahtrisse.

Mitmekeelsusele on püütud Soomes reageerida, näiteks pakutakse Soomes praeguste seaduste järgi mitmekeelsetele õpilastele võimalust õppida oma emakeelt. Emakeele õpetamine annab ühtlasi võimaluse toetada mitmekeelsete õpilaste keeleoskust ja tugevdada samal ajal riiklikku keelevaru. Sellel on aga mõtet vaid siis kui õpetamise olulisusest saadakse aru ja võimalust kasutatakse tõhusalt. Soome põhihariduse õppekava kirjeldab sisserändaja taustaga õpilase oma emakeele õpetamise kohta järgmist:

• Soome põhiseaduse kohaselt on igal Soomes elaval inimesel õigus säilitada ja arendada oma keelt ja kultuuri
• kõik need õpilased, kelle emakeel või üks pere keeltest on muu kui soome, rootsi või saami keel, saavad õppida oma emakeelt eraldi rahastatava õppena ehk täiendava õppena 
• õpilase oma emakeele õpetamise eesmärk on toetada õpilase aktiivse mitmekeelsuse arengut ja äratada huvi keeleoskuse elukestvaks arenguks. 
• emakeele õppimine toetab ka lõimumist Soome ühiskonda.

Illustreeriv pilt Stefan Meller Pixabay.com

Haridusameti andmetel pakuti Soomes emakeelset õpet 2019. aasta sügissemestril üleriigiliselt 57 erinevas keeles ja 89 erinevas vallas. 

Tõlkija kommentaar: Eestlastest õppis oma emakeelt 2019. aasta kevadel 1470 ja sügisel 1472 õpilast (pilt all). Positiivne on see, et eesti keele õppijate arv on püsinud küllalt stabiilsena ja viimastel aastatel veidi suurenenud. Suurimate õppijate arvuga olid samal ajal venelased 5668/5745, araablased 2835/3095, somaalid 2311/2261. Enamus kõikidest 20380/21215 õppijatest olid valdavas enamuses põhikooli õpilased ning gümnaasiumi õpilasi osales õppetöös marginaalselt kevadel 255 ja sügisel tuntavalt vähem 210. Seega on suur mõtlemiskoht, kuidas kaasata ja hoida oma emakeele õpperühmades gümnasistid?

Eesti ja vene keele oma emakeele õppes osalenud õppijate arv 2019.aasta kevadel ja sügisel. Lõikepilt Opetushallitus

2018. aasta mais asutasid Soome oma emakeele õpetajad Oma emakeele õpetajate ühenduse (Oman äidinkielen opettajat ry), mille eesmärk on propageerida oma emakeele õpet ja staatust. Ühenduse järele oli selge vajadus, sest oma emakeele õpetajate positsioon ja kutse vajab ühiskonnas selgemat esiletoomist ja suuremat toetust. Oma emakeele õpetajatega 2019. aastal tehtud uuringust selgus, et õpetajate suurimad väljakutsed on:

• tundide paigutamine hilisele pärastlõunale või õhtutundidele
• õppijate heterogeensus, ühes rühmas õppivate õpilaste suur vanusevahe ja/või erinev keeleoskuse tase 
• suur õpirühma heterogeensus nõuab aeganõudvat tundide kavandamist 
• probleemiks on reisimine mitme kooli vahel ühe tööpäeva jooksul 
• õpetajatega sõlmitakse enamasti tähtajaline töösuhe

Uuringust selgus, et oma emakeele õpetajad soovivad pakkuda õpilastele parimat võimalikku õpet ja tuge, olles pühendunud oma õpetamise arendamisele. Töö headeks külgedeks on nimetatud ka toredaid õpilasi ja mitmekesist tööd. 

Kitsaskohaks peetakse oma emakeele õpetajate tähtajalist töösuhet. Töösuhte tähtajalisust mõjutab see, et paljudes keeltes ei ole õpetajal võimalik kutsekvalifikatsiooni taotleda, kuigi õige kvalifikatsioon oleks tähtajatu töösuhte eelduseks. Õpetajad on nõiaringis. Ei ole aga kahtlust, et efektiivseks õpetamiseks on vaja pädevat õpetajat, kes tunneb nii õpetatava keele eripära kui ka mitmekeelsuse keeledidaktikat.

Tõlkija kommentaar: Kutsekvalifikatsiooni on tänase seisuga võimalik Soome Haridusameti kaudu taotleda ja keele õpetaja pädevusi tõestada 13 erinevas emakeeles. Kuna teadaolevalt oma emakeelset õpet antakse Soomes ligi kuuekümnes keeles, siis ülejäänud ligi 50 oma emakeele õpetajat on või jäävad tänasega igavesti ebapädevateks.

Tõepoolest, enamikes keeltes pole õpetajal võimalik saavutada keeleõpetaja kvalifikatsiooni, mis nõrgendab omakorda õpetaja positsiooni tööturul ning alandab oluliselt palga taset. Soomes puudub täna oma emakeeleõpetajate koolitamiseks vastav kutsestandard tööks vajalike kompetentsusnõuetega, mis aga oleks aluseks pädevuste tõestamisel ja kvalifikatsiooni taotlemisel. See probleem on Soomes juba üksjagu ja lahenduseta päevakorras olnud. 

Niisiis, suur osa professionaalsetest õpetajatest töötab (on sunnitud töötama) tähtajalise lepinguga. Uuring näitas, et ainult 27 % uuritavatest õpetajatest oli tähtajatu tööleping, ülejäänud 73 % õpetajatest olid tööl tähtajalise töölepinguga. Õpetaja töö tähtajalisus on valupunkt, mis mõjutab õpetajate heaolu ja ametis püsimist. Õpetaja ametis püsimine on eriti oluline õpilaste õppimise toetamisel, kuna tuttavaks saanud õpetaja pakub tuge ja loob õpilases turvatunde. Ajutised õpetajad ja pidev õpetajate voolavus ei toeta õpilaste õppimist. 

On sagedane, et ka eesti keele õpetajal, kõrvuti teiste oma emakeele õpetajatega, tuleb koolipäeva jooksul liikuda kümne erineva kooli vahel. Siirdumisaega ühest koolist teise või koolide vahel ei arvestata õpetaja tööaja hulka. Eesti keele tunnid paigutatakse tavaliselt väljapoole õpilase tavalist tunniplaani (hommikusele või hilisõhtusele ajale kella 12–20). Õpetuses on mitmeid vasturääkivusi. Kui Haridusministeeriumi määrus näeb ette, et õppetöö peab toimuma õpilase normaalse koolipäeva ajal, siis Haridusamet juhendab, et eesti keele õpetamine peab olema tunniplaani väline aine. Hilisel pärastlõunal või õhtul toimuvad tunnid pole aga parim aeg efektiivseks õppimiseks! Ehkki õpiraskused tõusevad pärast pikka koolipäeva sagedamini esile, ei ole õpilastele oma emakeele tundides ettenähtud koolinõustaja (ega abiõpetaja) tuge.

Õpirühmad on heterogeensed. See tähendab, et üheskoos õppivas rühmas võib olla õpilasi eelkoolist kuni üheksanda klassini ning samas võib varieeruda õpilaste keeleoskuse tase  algajast väga hea keelekasutajani. Näiteks tuleb õpetajal sel puhul koostada sama tunni jaoks vahel isegi kümme erinevat tunnikava, lähtudes õpilase keeletasemest.  Ja need tunnikavad tuleb võimalusel rakendada ühe paaristunni (2 x 45 minuti) jooksul.

Tõlkija kommentaar: Jyväskylä linna näitel on oma emakeele kaks 45-minutilist õppetundi liidetud paaristunniks oma emakeele õpetaja tööjuhendi järgi. Need kaks tundi tuleb läbi viia eeskirju järgides ilma lapsi vahetundi lubamata. See tähendab ühtejoru "efektiivset" 90-minutilist õppetööd koolipäeva lõpus, õhtusel ajal, eelkooli ja algkooli õpilastega! Tamperes on eelkooli õpilastele ettenähtud vaid üks 45-minutiline oma emakeele koolitund nädalas! Paaristunni ettevalmistamiseks heterogeensele õpirühmale ja pea olematutele õppematerjalidele tuginedes on õpetajale töölepingu järgi arvestatud ei rohkem ega vähem kui pool tundi!  30 minutiga tuleb ära kontrollida ka kodutööd ja anda õppijale tagasisidet. Ainult see aeg kuulub õpetaja palga sisse. 

Samast uuringust selgus, et õppematerjalide hankimine on oma emakeele õpetajale üheks suurimaks väljakutseks. Kõigile sobivaid õpikuid on keeruline leida, kuna rühmad on väga heterogeensed. Mõned õpetajad toovad õppematerjalid keele kodumaalt või tellivad vanemad ise interneti kaudu, kuid sellegagi kaasnevad mitmed probleemid. Kõigil keeltel pole isegi välismaalt tellitavaid materjale ja tööandjad (õpet korraldavad omavalitsused) ei anna alati luba tellida materjale, mis ei vasta Soome õppekavale. Oma emakeele õpetajad koostavad materjale ise ilma selle eest hüvitist saamata. Vahel ostavad vanemad õpikuid õpetaja soovitusel või  kopeerib õpetaja õpilastele ülesandeid oma õpikust, mis aga rikub õppematerjali autoriõigusi. Isegi seadusliku materjali kopeerimine võib olla probleemiks, sest mõned koolid piiravad kopeerimist selliselt, et paljundatavat materjali ei piisa õpetuse läbiviimiseks. Samuti on suur vajadus ilukirjanduse ja lasteraamatute järele, kuna õpilastel pole sageli kodus emakeelset kirjandust.

Nii liigub eesti keele õpetaja rändurkaupmehe kombel ühest koolist teise, lohistades endaga kaasas õpikuid, töövihikuid, õppematerjali koopiad, lauamänge ja arvutit ning üritab ihust ja hingest anda õpilastele võimalikult kvaliteetset õpet. Kõigist väljakutsetest hoolimata selgub, et heterogeensete rühmade õpetamisel on oma emakeele õpetaja professionaalne, positiivne, turvaline ja toetav täiskasvanu, kes kannab endas keele- ja haridusalast eeskuju.

Perede teavitamine eesti keele, oma emakeele õpivõimalusest on Soomes sageli juhuslik või raskesti leitav info. Ei saa mööda vaadata, et praegune õppekorraldus muudab lapse oma emakeele õppesse lülitudes kogu pere elu oluliselt keerulisemaks, sest eesti keele õpet korraldatakse sageli väljaspool lapse oma kodukooli, teises linnaosas või väljaspool kodumaakonda. Pered vajavad rohkem teadmisi oma emakeeleoskuse olulisuse kohta ja teavet nii õppesisu kui -viiside kohta, et toetada oma lapse õppimist. Oma emakeele õpetaja, sh eesti keele õpetaja ülesanne on olla siin sillaks kooli ja koduga suhtlemisel. Ta on ekspert, kes on keeleoskaja, mõistab perede kultuurilist tausta ja tunneb samas Soome haridussüsteemi eripära.

Oma emakeel on südamekeel, emotsioonid, identiteet ja mõtteviis. Keel tugevdab kultuurilist identiteeti, oma kultuuri tundmist ja sidemeid oma keelekogukonna ja perekonnaga. Emakeel on ka igaühe põhiõigus, sest kõigil Soomes elavatel inimestel on õigus oma emakeelt arendada ja säilitada, seisab Soome põhiseaduses.

Emakeeleoskus toetab ka lapse identiteedi (minapildi) arengut. See omakorda aitab leida oma kohta ühiskonnas ja suurendab kaasatust. Lisaks aitab koolis oma kultuurist pärit õpetaja töötamine lastel tajuda nende endi võimalusi tulevases Soome tööelus. Mitmekultuurilise õpetaja olemasolu koolides toetab mitmekultuuriliste õpilaste kaasamist ühiskonnas (OECD 2015, Nusche 2009).

Soome keelevarud pole kunagi olnud nii rikkalikud kui praegu. See nõuab aga ühiskonnalt muutuvat tulevikunägemust. Investeerida tuleks mitmekeelsete soomlaste emakeeltesse ja pakkuda võimalust õppida igal ühel oma emakeelt võrdsetel alustel koos teiste Soome rahvuskeeltega (soome, rootsi).

Varem ilmunud samal teemal Oma emakeele õppest, sisserändajate keelevaramust ja struktuursest rassismist Soomes.

Autorid:

Maija Yli-Jokipii FM, töötab ülikooli õppejõuna Tampere ülikooli haridus- ja kultuuriteaduskonnas ning kirjutab väitekirja oma emakeele õpetajate tööst

Larissa Aksinovits KM, Oman äidinkielen opettajat ry esinaine, kes töötab Tuusulas eesti ja vene keele oma emakeele õpetajana

Riitta Salin VTM, Oman äidinkielen opettajat ry tegevdirektor, kellel on aastatepikkune immigrantidega töötamise kogemus

Tuulia Hautakoski FM, on Oman äidinkielen opettajat ry projektikoordinaator ja keeleõpetaja, kes on töötanud õpetajana eripaigus maailmas

Allikas:

Yli-Jokipii, M., Aksinovits, L., Salin, R. & Hautakoski, T. (2020). Oman äidinkielen osaaminen – hyödyntämätön resurssi. Kieli, koulutus ja yhteiskunta, 11(2).  https://www.kieliverkosto.fi/fi/journals/kieli-koulutus-ja-yhteiskunta-maaliskuu-2020/oman-aidinkielen-osaaminen-hyodyntamaton-resurssi

                                                   ________________________________

Värskendatud 13.02.2023. Siia lisatud 2020. aasta statistikaandmed oma emakeele õpetuses osalenud õpilaste arvust.

Adamson Küllike · Oma emakeele oskus kui Soome riigi kasutamata ressurss

Emakeelepäevale pühendatud ümarlaud Tamperes

Osalesin 14. märtsil Tampere kultuurikeskuses Laikku emakeelepäevale pühendatud ümarlauas, mis oli ühtlasi pühendatud Kristjan Jaak Petersoni 220. sünniaastapäevale. Ühisesse heade mõtete ruumi kogunesid arutelule eesti keele õpetajad Soome eri paigust ja eesti keele õppijatest vilistlased, kellel selja taga Tampere üldhariduskoolis oma emakeele, eesti keele õppimise kogemus.

Päeva teemadena võeti jutuks: 

• oma emakeele, eesti keele õppeaine õpetamise hetkeolukord Pirkanmaa maakonnas 
• oma emakeele õppeainega seonduvad probleemid 2021.aastal.

Ümarlauas kohapeal osalejad vasakult Annela Liivat, Küllike Adamson, Alyssia Põltsam, Tuuli-Emily Liivat. Pilt Annela Liivat

Kuna Tampere linn oli seadnud koroona olukorras kindlad piirangud, tuli meil osalejatel jaguneda kahte leeri, millest üks osa (üleval pildil) oli kultuurimajas kohapeal ja teine nägudega suurel ekraanil Zoomis (all pildil). Kogu seltskond koosnes muljet avaldavast erinevate kogemustega asjatundjatest:

Küllike Adamson Jyväskylä linna emakeele õpetaja, Pirkanmaa Tuglase Seltsi eestikeelse lasteringi juhendaja, Oman äidinkielen opettajat ry liige
Larissa Aksinovitš Oman äidinkielen opettajat ry juhatuse esinaine, Tuusula oma emakeele, eesti ja vene keele õpetaja
Lee Laurimäe Soome Eesti Noored ry mentor, Vantaa ja Üleilmakooli emakeele õpetaja
Kristiina Lepp emakeele õpetaja Pirkanmaal Lempäälä vallas
Annela Liivat Tampere Eesti Klubi ry juhatuse esinaine, Soome Eesti Noored ry mentor, endine emakeele õpetaja Pori linnas
Tuuli-Emily Liivat Soome Eesti Noored ry
Diana Maisla Tampere linna emakeele õpetaja
Alyssia Põltsam Soome Eesti Noored ry
Kristiina Teiss emakeelse hariduse edendaja ja endine emakeele õpetaja Pirkanmaal
Maris Vaher Eestikeelse Hariduse Seltsist

Ümarlauas osalejad laua ja ekraani taga. Pilt Küllike Adamson

Osalejad tõid välja mitmeid oma emakeele õpetamise hetkeolukorda hästi kuvavaid teemasid, millest tõstan mõned esile. 

Leiti, et Helsingi ümbruses on eesti keele õpetamine enamasti heas seisus, õppijaid ja õpperühmi jagub ning õpetajatelgi on õpetamistööd piisavalt. Näiteks Helsingi lähedal Tuusula linnas on osalejate arv kuue aastaga kasvanud koguni viis korda, kahekümnelt õpilaselt sajale ning ühe õpetaja asemel on tööle palgatud kaks eesti keele õpetajat. See oli minu jaoks tõeliselt hea uudis, et mõnes kohas on asjad tipp-topp. 

Ei saa aga mööda vaadata, et negatiivsema poole pealt juhtus ajaloos esimest korda olukord, kui Helsingi kakskeelses Latokartanon põhikooli eesti-soome keelses koolis jäi 2020/2021 õppeaastal avamata eestikeelne 1.klass, kuna klassi avamiseks ei saadud kokku rühma avamiseks vajalikku 12 last. Mind tegi nõutuks ja pani küsima, et mis olid põhjused miks see juhtus? Võrreldes muude Soome piirkondadega, on minu teada pealinnas Helsingis eesti peresid nagu muda.

Soome koolides töötavatel eesti keele, oma emakeele õpetajatel on üldjuhul võimalus kasutada mitmesugust Eestist saadavat õpivara. Paraku metoodiliselt täiesti sobivaid ja Soome oludes kakskeelsete laste õpetamiseks mõeldud õpikuid ei ole olemas isegi Eestis. Märgiti, et on vaja õppematerjale, mis täidaksid kakskeelsete laste vajadusi ja oleksid keeleneutraalsed. Isiklikult näen, et sobiksid ka praegused Eestis kasutusel olevad vene õppekeelega lastele mõeldud eesti keele õpikud, aga neid ei saa Soomes eesti keele õpetamisel täielikult kasutada just eetilistel põhjustel. Tõsi, ise ma neid küll kasutan, sest minu valik on, kas kasutan mingitki õpikut või olla täiesti õpikuta. Tunnen sellepärast sügavaid süümepiinu. Seletan seda sellega, et kuigi sisu on õppijatele enamasti jõukohane, siis õpikutele on suurelt peale trükitud vene koolides eesti keele õppimiseks. Veelgi enam, need samad õpikud on mõnedele minu õpilastele kujunduselt solvavalt titekad (mitteeakohaste illustreeritud piltidega) ja pealkirjastatud 1.klassile. Minu õpetamises on see järgmine eetiline konflikt ja ilmselgelt ka õppija jaoks, sest klass ja keeletase ei tähenda automaatselt sama õppimise olukorras. Näiteks 6.klassi eesti keele õpilane, kes alustab esimest aastat särasilmselt oma eesti keele õppimist, ei muutu minu tunnis automaatselt 1.klassi õpilaseks. See kõlab minu õpetaja tegevuses õpilase alandamisena ning õppija emakeele õppimisest kaugemale peletamisena! Tõele näkku vaadates, pean oma töös otsima ja leidma igapäevaselt tasakaalu enesemääratlus- ja inimõigusküsimustes. 

Ühiselt oldi nõus, et õppematerjale on Eestist lihtne tellida ja hankida. Samuti on võimalus õpetajatel omavahel koostööd tehes materjale jagada. Õpetajad olid kursis, et Soomes on võimalik kasutada Eesti koolides kasutusel olevat Opiqut ja sealseid erinevaid õppematerjale.

Peegelpildis oma nime kirjutamine on paras pähkel  👀 Pilt Küllike Adamson

Üksmeelselt tõdesime, et kõige alus on koostöö eesti keele õppijate pühendunud lastevanematega ning olulisim on igakülgne lastevanemate tugi. Olen jõudnud oma töös jälile kogu õpetamise mõttele -ilma perede toetuseta kaotaks eesti keele, emakeele õpetus auru ning kukuks kolinal lihtsalt kokku. Põhjapanevana leidis osalejate seas üksmeelselt kinnitust teadmine, et just vanemad on emakeele õppimise käivitajad ja eestluse hoidjad.

2018.aastal asutati Soomes  Oman äidinkielen opettajat ry (Oma emakeele õpetajate ühing), mis on valmis koondama ühe mütsi alla kõik Soomes töötavad emakeele õpetajad. Tuleb ära märkida, et Soome koolides õpetatavaid emakeeli on jämedalt kokku 50 ringis, mille seas eesti keel on üks. Tänaseks on ühingul 120 liiget, kuhu minagi kuulun. Ühing on kindlasti ühe suure asja algus, mille olemasolu annab oma emakeele õpetajatele hea seljataguse. Ühingu töö on teha nähtavaks muu info hulgas aktuaalsemaid probleeme. Näiteks üks emakeele õpetajate suurimaid ja põletavamaid probleeme on seotud ametipädevusega. Tuleb tunnistada, et täna on Soomes pea võimatu taotleda oma emakeele õpetaja kutsetunnistust ja kvalifikatsiooni, sest välja on töötamata kvalifikatsiooni taotlemiseks vajalikud pädevusnõuded, ühtlasi puudub selleks vastav koolitus, kuigi koolituse läbiviija oleks vaat et isegi olemas Tampere ülikooli näol. Et siis nõiaring... Teisalt on eesti keele õpetajate olukord õnneks võrreldes paljude teiste emakeelte õpetajatega väga hea. Koolituse ja kvalifikatsiooni saab hankida näiteks Tallinna ülikoolist ja selle saab muretult võrdsustada Soome haridusametis. Oma emakeele kvalifikatsiooni väärtus on aga otseselt seotud ka palganumbriga ning sageli paremate töölepingu tingimustega.

Selline sai ülevaade kahetunnisest ümarlauast :) Aeg lendas muidugi pöörase kiirusega, mistõttu mitmed küsimused jäid oma aega ootama. Küllap on see märk sellest, et kokkusaamisi on mõistlik korraldada edaspidigi, et nii ammutada uut ja värsket hoogu oma emakeele õpetamisse. Kuidas sina vastaksid minu all olevatele küsimustele?

Järgmist trehvunksi oodates 🙌

Artikli kirjutamisel kasutasin oma mõtete kõrval väljavõtteid toimunud ürituse kokkuvõttest, mille koostasid Annela Liivat ja Tuuli-Emily Liivat.