Tekst Küllike Adamson
1. aprillil põrutasin rongiga Tamperest Helsingisse Eesti Majja koolitusele. Ütlen ausalt, et esimene huvi ja uudishimu oli tutvuda selle põneva ajaloolise majaga, kus ma varem polnud käinud, aga selle-eest palju kuulnud küll.
Kui nüüd täpsemaks minna, siis osalesin Soomes töötavatele eesti keele õpetajatele korraldatud kevadkoolitusel. Teemaks oli soomepäraselt pikk ja lohisev sõnakett "Vaba suhtlus vabas õhkkonnas – keelekohvikumetoodika ja keeleõppija mängupassid". Koolituse korraldasid Eestikeelse Hariduse Selts ja Tuglase Selts. Koolituse viis läbi Leelo Kingisepp Eestist. Leelo Kingisepp on tuntud kui keelekohviku metoodika autor ja koos Marju Ilvesega "Keeleõppija mängupasside" autor.
Osalejaid oli kahekümne ringis Soome erinevaist paiguist: Lappeenranta, Kouvola, Seinäjoki, Tampere, Vantaa, Espoo, Helsingi. Tutvumisvooru ajal sain teada, et laias laastus pooled õpetajatest õpetavad eesti keelt rahvaülikoolide kursustel ning pooled üldhariduskoolides eesti keele tundides. Pealegi oli enamusel eesti keele õpetajatest selja taga nii soliidne aastatepikkune töökogemus, kuhu klubisse minul esialgu asja pole.
Koolituse põhiküsimused, mida koolitaja Leelo seitsme tunni jooksul avas, olid:
-Kuidas luua keeletunnis toetav õhkkond, kus õppijad saavad ja tahavad palju suhelda?
-Missugused ülesanded aitavad kaasa heade grupisuhete loomisele ja hoidmisele?
-Kuidas panna õppijad omandatavaid lausekonstruktsioone uuesti ja uuesti kasutama?
-Kuidas õpetada mänguliselt ja lõbusalt ning samas tõhusalt ja keeleoskust arendavalt?
Koolitus koosnes aktiivõppemetoodikast ja -meetodidest. Siin võib kohe küsida, et mis loom see mitteaktiivõppemeetod veel on? Sest teadaolevalt on iga õppimine alati aktiivne. Selgitan siis, et igapäevaselt tundide läbiviimisel tuleb silmas pidada raskuskeset selliselt, et õppimine oleks aktiivne eelkõige õppija jaoks, mitte aga õpetaja jaoks. Ehk õppija teeb ja toimetab ning õpetaja hoiab ennast tagasi, ega sekku ja tõtta iga jumala aeg õppijale "appi"!
Palju esitleti mängulisi õpinippe ja kõik need tuli kohalviibijatel ka kaasa ja läbi teha. See oli muidugi super ja higiseks võttis! Leian, et õpetaja peabki kõik omal nahal ära katsetama, enne kui läheb õppijat tundmatus kohas vette lükkama. Läbi tehes saab õpetaja teada, kuidas õpimäng töötab, kas üldse töötab ja mida võib õppija õpimängu ajal tunda. Koolitaja pani meid katsetama soojendusmänge, tutvumismänge, rollimänge, rühmamänge, paarismänge, mis olid samas sotsiomeetrilist laadi ehk põhinesid isikutevahelistel suhetel ja nendega seotud dünaamikal.
Ühesõnaga, õpimänge oli sedavõrd palju, et võis kahe käe sõrmedel vabalt üles lugeda. Üliintensiivne läbimäng tekitas meie pundis sagiva-sumiseva emotsionaalse laetuse, mille sümptomite põhjal oli lihtne diagnoosida – nakkuslik õhinapõhisus.
Veel tutvustati 2020. aastal välja töötatud keelekohvikute läbiviimise metoodikat ja ülesandeid ning tegime läbi ühe täismahus keelekohviku. Koolituselt sai iga osaleja kaasa keelekohvikute läbiviimise metoodilise juhendi ja kuusteist keelekohvikukava. Hea uudis on see, et kõik, kes keelekohviku korraldamisest vähegi huvitatud on, saavad TASUTA MATERJALID paljundada internetist. Kõnealuse 121-leheküljelise "Keelekohvik – vaba suhtlus vabas õhkkonnas" metoodilise juhendi ja keelekohvikukava väljaandja on Integratsiooni Sihtasutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar