Fundamentalism meis ja meie ümber

Selles artiklis olen kommenteerinud politoloog Grahame F. Thomsoni väidet fundamentalismist, mida ta tõlgendab täiesti omal moel ning samas inimlikke käitumismustreid silmas pidades.  Ta on nimetanud fundamentalismi kui "tähenduse defitsiidi häireks ".
Mõtisklen fundamentalismi üle sekulaarse ja kaasaegse ühiskonna seisukohalt, kuid eelnevalt lõik tema väitest :

Grahame F. Thompsoni väide fundamentalismi kohta on tähelepanuväärne ses mõttes, et ta suudab sõna tähenduse lihtsalt lahti seletada. Olles lugenud tema käsitlust fundamentalismist ikka ja jälle otsast peale, üritasin jõuda selle üdini. Üllatuseks ei olnudki see keeruline ja mina näen seda nii, et tahame või ei taha, on igale inimesele kui sotsiaalsele olendile üks esmaseid põhivajadusi kuuluvusvajadus. Seega saan järeldada, et sellest samast kuuluvusvajadusest juhituna on kõik inimesed otsapidi fundamentalistid, või nagu Thompson ütles, potentsiaalsed fundamentalistid. Tahame kuuluda ikka sinna gruppi, kus tunneme olevat end oodatud, kus meid tunnustatakse, toetatakse ja mõistetakse. See on konkreetne ja normiks olev mina-nemad suhe ehk hoiak siseringi ja väljapoole kuuluvate üle. Tänutäheks oleme valmis olema lojaalsed, oma veendumusi kinnitama ja kuulutama. Otse loomulikult meeldib meile, kui asjad on kindlalt paigas, need toimivad ning juhid on usaldatavad autoriteedid. Fundamentalism võib olla nii leigemal moel kui ka väga tuliselt kuni sõjakuseni välja. Vahel ei piisa ainult rahumeelsest kuulumisest, vaid oma ainutõe eest seistakse radikaalselt rinnale tagudes ja rusikatega vehkides. Ära sa tule mulle siin midagi rääkima ! 
Selge on aga see, et keeruline on leida inimest, kes ei tunneks tõmmet mitte millegi vastu ning ei erutuks suuremal või vähemal määral tema ümber toimuvast. See „miski“ ongi fundamentalistile mull, mille sisse ta ikka ja jälle tunneb vajadust tagasi pugeda, et saada kuuluvustunde osaliseks, nt kasvõi Facebooki rühmitus. 

Pilt Googlest.

Üsna tihti oleme aga kaasa tõmmatud turumajanduse fundamentalismist, milleks on meie ellu lakkamatult tungiv meedia- ja reklaamikära, ka nt poliitilised valimiskampaaniad poevad nagu täid krae vahele ning kus vabatahtlikud valikud on küsitava väärtusega. Peame tunnistama, et meid pööratakse teatud huvigruppide liikmelisusse vastumeelselt või lihtsalt jõuetusest alati ja kõige vastu võidelda. 
Vaadates helgema pilguga on fundamentalism tänases pluralistlikus maailmas pigem tervitatav eluterve nähtus. See on "oma asja eest" seisvale inimesele üheks eluliselt tähtsaks staabiks, kus toodetakse magusat eneseusku, mis aitab infost üleküllastunud maailmas orienteeruda ning on abiks identiteedi otsingutel mina-nemad suhtes.

Ja lõpetuseks. On tähelepanuväärne, et fundamentalismi mõiste ei ole ammugi enam üksnes usuringkondade pärusmaa, vaid seda kasutatakse sama edukalt ka ilmalikus maailmas kõikvõimalikes kontekstides, mistõttu mulle tundub, et mõjukas sõna on hooga devalveerumas pehmoks.

* Karl Martin Sinijärv kasutas Eesti Televisiooni saates „Erisaade” (16.03.2009) fundamentalismi kohta eestikeelset sõna „alusmüürlus” ning tõlgendas seda nii, et kui tema soovib põhimõttekindlalt luua head kirjandust või kunstisaadet, siis on ta selles küsimuses alusmüürlane.

Kuula ka Vikerraadio saadet USU JÕUD. Fundamentalism.(2008).