Selles artiklis teen juttu aja mõistest ja aja kasutusest tänapäevases
õpikäsituses. Kuna õpikäsituse põhiideedega on tuttav peaasjalikult iga
õpetaja, siis seda teemat peensusteni ma ei puuduta, vaid asun kohe küsimuse
kallale, mis mind jonnakalt kummitab.
Nimelt poolikud asjad, mida hariduses juurutatakse nii, et silm ka ei pilgu
!
Olles lugenud erinevaid allikaid ja tutvunud
tänapäevase õpikäsitusega siit ja sealt, saan järeldada, et ajakäsitus on siin
kahesilma vahele jäänud või
kahesilma vahele jäänud või
on seda teadlikult ignoreeritud ?
Toetudes
Nikkaneni ja Lyytineni (2005) kirjutatud raamatule ja seal esitatud väidetele,
imestan, et miks ajakasutusest ja -planeerimisest koolis nii jäigalt kinni
hoitakse, kui samas õppetöö läbiviimisel rõhutatakse igati õppija toetavat ülimlikkust,
õppijakeskset painlikku õppimist, õppija individuaalsust
ja isikupära ning autonoomset
arengut.
 |
| Foto Pixabay.com |
Nagu me teame
ja üliõpilastenagi kogeme, on tunniplaanis akadeemilise koolitunni pikkuseks 45
minutit või paaristunnina lastakse 90 minutit jutti ning mitte grammigi vähem
ega rohkem. Üksnes õpetajaga kokkuleppides võib õpilane vahel tunni kestuse ära rääkida ühes või teises suunas. Leian,
et biheivioristliku õpiaja sundus (ei saa seda kuidagi muudmoodi nimetada) ei
ole kooskõlas muutunud õpikäsitusega või, oleks õigem öelda, on vasturääkivuses
humanismiga. Eriti tuleb selline õpilase vägisi kinnipidamine esile algkoolist gümnaasiumini,
kui taas täiskasvanuhariduses on õpilasel autonoomiat
rohkem ja võimalus olla oma aja peremees. Näiteks teha poppi ilma kurvemate tagajärgedeta puudumisregistris.
Taoline frontaalne ajaplaneerimine on aga püsinud
muutumatuna kes teab kui kaua täpselt ?
ning kestab laiutava rahuga edasi.
Soome autorite paar
on viidanud Välijärvi (1993) tõdemusele, mida siinkohal tsiteerin ” tööd koolis organiseeritakse nii, nagu
oleks ainuke sobiv ajahulk mis tahes aine ja mis tahes teema õppimiseks 40-50
minutit, sõltumata õpilase vanusest, huvidest jne. Õppetöö traditsiooniline
ülesehitus on väga visa muutuma. Õpikeskkonda ei looda ajaüksusi paindlikult
vormides, vaid õpilaste individuaalsed eeldused, vajadused ja taotlused
surutakse mehhaanilisse ja killustatud ajastruktuuri.”
Vaatame
lähemalt. Selline õppetöö pärsib inimese loovust ning ajal, mil peaks mõttetööl
vabalt lennata laskma, tiksub kuskil kuklas armutult kell ning loomingu tegemine katkestatakse vahetundi heliseva kellaga. Mõnel juhul võib õpilasel olla
plokk ees juba tunni alguses, sest tundes oma võimeid, on ta ette
veendunud, et selles tunnis ma nagunii ei jõua midagi mõistlikku ära teha. Selliselt võtab maad õpitud abitus. Vahetunnikella ootus võib olla mõneti nii
hirmutav, et ülesande lahendamise asemel keskendutakse tunni lõpu tulemisele. Väidan
ka, et selline igale õpilasele täpselt ja võrdselt mõõdetud ajaresurss tekitab
pigem pingelist ja pärssivat õpiõhkkonda, kui soodustab pingevaba mõnusat õppimist.
Olen kuulnud küll räägitavat, et tunni
lõpetab õpetaja, mitte kell, aga tegelikult, ega selline lähenemine
aita paremini kaasa õpilase õppimise autonoomiale - ühed pahad mõlemad. Õpetajast saab õpilaste
silmis lisaks kiusajagi kui kellast üle laseb ning söögivahetundi viivitab.
Mitte et see söögivahetund kõige tähtsam oleks, vaid õpioskus ja isejuhitav
õppimine peaks saama tänapäevases õpikäsituses normiks, kus ajasunduseta keskendutakse individuaalsele
arengule, mitte aga ette määratud ajahulga jooksul töötegemisele. Teisisõnu, tuleb
keskenduda õppija loovusele ja arengule ning unustada kontrollorganite poolt kasutatav
ja tagatipuks kinni makstud ajakasutus.
Kui on teada
fakt, et kõik inimesed on oma arengus erinevad, siis kuidas on võimalik, et õpitöö
surutakse kõikidele õpilastele 45-minutilisse purki ?
 |
| Foto Google |
Räägin
lühidalt ka teisest lüngast ehk on teada, et õpitöö algab suurele osale õppuritest kell 8 hommikul ja niimoodi viis korda nädalas.
Mind paneb kahtlema asjaolu, et füsioloogiliselt
erinev õppurkond suudab samal ajal oma bioloogilise kella timmida selliselt, et kell 8
algav koolipäev on kõigile see tõhusaim teadmiste omandamise aeg.
Endast
rääkides olen koostööks valmis kell 10 hommikul ja peale seda ning ärgas õppimine saavutab haripunkti kell 2 öösel. Ärge aga sundige mind selleks kukelauluga kell 8 !
Isikliku näite
puhul võin eeldada, et sarnaseid kannatajaid, keda sunnitakse alluma
üldkehtivatele koolireeglitele, on veelgi ja palju rohkem kui ühe käe sõrmedel
kokku lugeda.
Mõelgem selle üle ...
P.S. Artikli
eesmärk ei ole pakkuda valmis lahendusi, sest mul ei ole neid, vaid kutsuda
elavale diskusioonile, kuidas muuta tänapäevase õpikäsituse idee täiuslikumaks, nii et see ei piiraks õppija
vaba arengut humanismi silmaspidades.
KASUTATUD ALLIKAD
Eesti
Haridusministeerium. (2014). Eesti elukestva õppe strateegia 2020.Tallinn.
Allikas: https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf
Nikkanen, P., & Lyytinen, H. K. (2005). Õppiv
kool ja enesehindamine. (I. Kukk, Toim.) Jyväskylä Ülikool: El Paradiso.
