Tampere vastuvõtukeskuses õpetamas

Osalesin novembris Tampere Rakenduskõrgkooli (TAMK) ja Tampere Täiskasvanute Koolituskeskuse (TAKK) korraldatud täienduskoolitusel ” Monikulttuurisen ryhmän johtaminen“ (Mitmekultuurilise rühma juhtimine) eesmärgiga koguda pedagoogilisi kogemusi töötamiseks tõeliselt heterogeense õpilasrühmaga. Teise põhjusena ka seetõttu, et tundus hästi sümpaatne, et rakenduskõrgkool ja kutsehariduskeskus teevad koolituse osas koostööd.

Olgu kohe ära öeldud, et olin õigel ajal õiges kohas ja kogetu paisutas minu maailmapildi olulisemalt avaramaks, äratadas tohutult mõtteid, mille üle veel pikalt arutleda.

Täiendkoolitus koosnes järgmistest hindamismeetoditest :

• kontakttundidest (loengud, rühmatööd, arutelud, mind map, flipped classroom, test, Balinti- meetod jne)
• iseseisvatest töödest (õpimapi koostamine, kaasõpilase õpimapi analüüs, õppematerjalide läbitöötamine)
• praktilisest tööst (3-liikmelise rühmaga ühe õppetunni ettevalmistamine ja läbiviimine ühes vabalt valitud koolis).

Peatun pikemalt viimasel ehk praktilisel tööl, sest just see kujunes emotsionaalseks kõrghetkeks.

Kauppi haigla on ehitatud 1939.a.sõjaväehaiglaks,

mis hiljem tegutses  n-ö vanuritehaiglana. 

Alates 2015 on hoone kasutusel Tampere vastuvõtukeskusena, kus

majutub ca 300 turvapaigataotlejat.

Valisime üksmeelselt oma 3-liikmelise rühmaga tunni läbiviimiseks Tampere vastuvõtukeskuse .Meile antud eelinfo õpilaste kohta oli kasin : täiskasvanud 19-35, araablased, iraaklased, somaallased, rühma suurus ~ 10 õpilast ja soome keele oskusest ei olnud palju teada, umbes A1. 

Mida peale hakata iseendaga, kui puudub selliste õpilaste õpetamise kogemus ja kui tuleb õpetada, aga ei ole võimalik aktiivselt kasutada tööriistana ühist keel ? Teadsin, et hätta kindlasti ei jää, sest ei oska olukordi ette pabistada ja ühtlasi Tallinna Ülikoolist saadud pedagoogiline pagas on ikka nii tummine, millele võib igal ajal toetuda. Paraku minu kaasõpilastel olid asjad kehvemini, õpetamise oskus olematu või minimaalne, piirdudes mõne tunni vedamisega ja sedagi selges soome keeles. Aga kollektiivis peitub jõud. 

Tervikõppetund sai kokku pandud Skype vahendusel, kus igaüks meist pakkus välja ühe ülesande, mida ta hakkab vastuvõtukeskuse õpilastele vedama. Ühistöö toimis super libedalt ! Teemasse ei võinud enam kuidagi paremini sisse elada, kuna isegi olime kolmekesi mitmekultuurilised - eestlane, soomlane ja venelane (nagu heas anekdoodis).

Meie õpetamisplokk sai selline :

1.     Enesetutvustusring -suuliselt, ringis istudes. Igale õpilasele visati kordamööda pehme mänguasi ja see, kes sai mänguasja, ütles oma nime ja soome keeles ühe asja, mis talle meeldib.
2.      Mind Map – moodustasime kaks rühma. Õpilaste ülesanne oli koos arutada ja soome keeles kirjutada või joonistada, mis on Soomes erinev ja harjumatu võrreldes kodumaaga.
3.      Kepimäng (Stick Game) – moodustasime kaks rühma. Kumbki rühm sai (kohalikult koristajalt laenatud) harjavarre, mis asetati õpilaste nimetissõrmedele ja see tuli ühise meeskonnatööna nimetissõrmi kasutades põrandale asetada.

See, mis alati tuleb ja mille vastu on raske võidelda, need on eelarvamused. Tahan seda küll nimetada ootuseks, sest me alati loome endas ettekujutuse sellest, mis hakkab toimuma. Kohatud tegelikkusest erineb see aga selle poolest, et keerame kujutluspildi hooga üle võlli. Kuni ühel hetkel selgub, et reaalsuses kohtadki turvapaigataotlejaid (nad ei ole enam pagulase staatuses, sest ootavad vastust sisse antud turvapaigataotlusele), kes on tavalised ja normaalsed nagu ise ennast arvad olevat.

Pean ka ära mainima, et mitmekultuurilisus on iseenesest normaalne osa minu igapäeva elust, aga sel korral oli rõhuasetus vastuvõtukeskusel, kui mingil abstraktsel maailmal. Kes nad seal on, kuidas seal vastuvõtukeskuses on, kas nad seal üldse millestki aru saavad, kuidas meisse suhtutakse jne. 
Iga õpetaja oluline õppimise koht on muutuvas olukorras kohaneda ja läbi oma teadvuse kasvuga aidata mõtestada ka teistel kaasinimeste erisusi kui inimmaailma osategijat.

Kuidas läks õppetund ? Fantastiliselt !

Sain aru, et õpilastel on nii palju instrumente, millega end väljendada-arusaadavaks teha ja et heterogeenses seltskonnas peitub varjatud jõud.

Kuigi rõhuasetus oli soome keele omandamisel, mida ei võinud hetkekski unustada, siis et august välja saada ja õppimist toetada, kasutasime tunnis nii inglise kui ka vene keelt. Sümpaatne oli ka see, kuidas õpilased tegid spontaalselt koostööd ja see kellel oli parem soome keele tase, tõlkis araabia keelest soome keelde ja vastupidi. Teise õpilase õppetöös aitamine on ju enda keeletaseme arendamine. Kedagi ei jäetud hätta ja keegi ei pidanud tegevusetult tagaplaanil istuma.

Loomulikult tegime ka kompromisse ja need, kes ei osanud hästi veel soome keeles kirjutada, said eneseväljendamiseks võimaluse joonistada ning siis püüdsid jutustada, mis pildile on kirjutatud. Soome keele õpinguid oli alustatud väga  erinevalt, kes oli õppinud mitu aastat, kes paar-kolm kuud (näiteks kaks venelast).
Märkasin, et rühmatöö tegemine ajurünnaku vormis oli õpilastele keeruline, ilmselt ei olnud neil õppemeetodist palju eelnevaid kogemusi.

Kepimäng oli õppetunni tõeline sensatsioon. Uhkusega pean tunnistama, et see oli minu välja käidud ettepanek. Huvilised leiavad selle internetist Stick Game (Helium Stick) nime all. 
Tehti igati koostööd ning kuna tegemist oli ju teatud liiki võistlusega, siis püüti ülesande õnnestumise nimel soome keeles aktiivselt ja innukalt üksteist juhendada. Mis võiks olla ideaalsem, kui ….. õpe märkamatult ja mängides !

Minu algaja õpetaja elus on see juba teine wow-kogemus, kus panen mitmekultuurilise täiskasvanute õpirühma naerma ja kilkama (no, kokku kaks korda olen proovinud). Mäng oli lõbus ja pingevaba ning mulle tundus, et suutsime õppijate mõtted juhtida 100 % õppimisele ja muust häirivast eemale. Pagulaste/turvapaigataotlejate puhul on see oluline nüanss teada, et nende elukogemuses on tavaliselt palju traumasid ja negatiivset.

Kuna kogu õpiprotsessi on keeruline sõnadesse panna, siis ütlen vaid üht, et ootan juba järgmist võimalust nii kirjut seltskonda õpetada. Küll aga sain Punase Risti Häme piirkonna vastuvõtukeskuste juhatajalt Minna Jussilalt pakkumise teha vastuvõtukeskuses pedagoogilist praktikat, kui selleks peaks vajadus olema 😃 

 Fotod Minna Jussila ja Küllike Adamson.