Osalesin novembris Tampere
Rakenduskõrgkooli (TAMK) ja Tampere Täiskasvanute Koolituskeskuse (TAKK) korraldatud täienduskoolitusel ” Monikulttuurisen
ryhmän johtaminen“ (Mitmekultuurilise rühma
juhtimine) eesmärgiga koguda pedagoogilisi kogemusi töötamiseks tõeliselt
heterogeense õpilasrühmaga. Teise põhjusena ka seetõttu, et tundus hästi
sümpaatne, et rakenduskõrgkool ja kutsehariduskeskus teevad koolituse osas
koostööd.
Olgu
kohe ära öeldud, et olin õigel ajal õiges
kohas ja kogetu paisutas minu maailmapildi olulisemalt avaramaks, äratadas tohutult
mõtteid, mille üle veel pikalt arutleda.
Täiendkoolitus koosnes järgmistest hindamismeetoditest :
- kontakttundidest (loengud, rühmatööd, arutelud, mind map, flipped classroom, test, Balinti- meetod jne)
- iseseisvatest töödest (õpimapi koostamine, kaasõpilase õpimapi analüüs, õppematerjalide läbitöötamine)
- praktilisest tööst (3-liikmelise rühmaga ühe õppetunni ettevalmistamine ja läbiviimine ühes vabalt valitud koolis).
Peatun pikemalt viimasel ehk praktilisel tööl, sest just see kujunes emotsionaalseks kõrghetkeks.
Kauppi haigla on ehitatud 1939.a.sõjaväehaiglaks,
mis hiljem tegutses n-ö vanuritehaiglana.
Alates 2015 on hoone kasutusel Tampere vastuvõtukeskusena, kus
majutub ca 300 turvapaigataotlejat.
|
Valisime
üksmeelselt oma 3-liikmelise rühmaga tunni läbiviimiseks Tampere vastuvõtukeskuse .Meile antud eelinfo õpilaste kohta
oli kasin : täiskasvanud 19-35, araablased, iraaklased, somaallased,
rühma suurus ~ 10 õpilast ja soome keele oskusest ei olnud palju teada, umbes
A1.
Mida peale hakata iseendaga, kui puudub selliste õpilaste õpetamise kogemus
ja kui tuleb õpetada, aga ei ole võimalik aktiivselt kasutada tööriistana ühist
keel ? Teadsin, et hätta kindlasti ei jää, sest ei oska olukordi ette pabistada
ja ühtlasi Tallinna Ülikoolist saadud pedagoogiline pagas on ikka nii tummine,
millele võib igal ajal toetuda. Paraku minu kaasõpilastel olid asjad kehvemini, õpetamise oskus
olematu või minimaalne, piirdudes mõne tunni vedamisega ja sedagi selges soome
keeles. Aga kollektiivis peitub jõud.
Tervikõppetund sai kokku pandud Skype vahendusel, kus igaüks meist pakkus välja ühe ülesande, mida ta hakkab vastuvõtukeskuse õpilastele vedama. Ühistöö toimis super libedalt ! Teemasse ei võinud enam kuidagi paremini sisse elada, kuna isegi olime kolmekesi mitmekultuurilised - eestlane, soomlane ja venelane (nagu heas anekdoodis).
Meie
õpetamisplokk sai selline :
- Enesetutvustusring -suuliselt, ringis istudes. Igale õpilasele visati kordamööda pehme mänguasi ja see, kes sai mänguasja, ütles oma nime ja soome keeles ühe asja, mis talle meeldib.
- Mind Map – moodustasime kaks rühma. Õpilaste ülesanne oli koos arutada ja soome keeles kirjutada või joonistada, mis on Soomes erinev ja harjumatu võrreldes kodumaaga.
- Kepimäng (Stick Game) – moodustasime kaks rühma. Kumbki rühm sai (kohalikult koristajalt laenatud) harjavarre, mis asetati õpilaste nimetissõrmedele ja see tuli ühise meeskonnatööna nimetissõrmi kasutades põrandale asetada.
See,
mis alati tuleb ja mille vastu on raske võidelda, need on eelarvamused. Tahan
seda küll nimetada ootuseks, sest me alati loome endas ettekujutuse sellest,
mis hakkab toimuma. Kohatud tegelikkusest erineb see aga selle poolest, et keerame
kujutluspildi hooga üle võlli. Kuni
ühel hetkel selgub, et reaalsuses kohtadki turvapaigataotlejaid (nad ei ole enam pagulase staatuses, sest ootavad vastust sisse antud turvapaigataotlusele), kes on tavalised ja
normaalsed nagu ise ennast arvad olevat.
Pean
ka ära mainima, et mitmekultuurilisus on iseenesest normaalne osa minu igapäeva
elust, aga sel korral oli rõhuasetus vastuvõtukeskusel,
kui mingil abstraktsel maailmal. Kes nad seal on, kuidas seal vastuvõtukeskuses on,
kas nad seal üldse millestki aru saavad, kuidas meisse suhtutakse jne.
Iga õpetaja oluline õppimise koht on muutuvas olukorras kohaneda ja läbi oma teadvuse kasvuga aidata mõtestada ka teistel kaasinimeste erisusi kui inimmaailma osategijat.
Iga õpetaja oluline õppimise koht on muutuvas olukorras kohaneda ja läbi oma teadvuse kasvuga aidata mõtestada ka teistel kaasinimeste erisusi kui inimmaailma osategijat.
Kuidas läks õppetund ? Fantastiliselt !
Sain
aru, et õpilastel on nii palju instrumente, millega end väljendada-arusaadavaks teha ja et heterogeenses
seltskonnas peitub varjatud jõud.
Kuigi
rõhuasetus oli soome keele omandamisel, mida ei võinud hetkekski unustada, siis
et august välja saada ja õppimist toetada, kasutasime tunnis nii inglise kui ka
vene keelt. Sümpaatne oli ka see, kuidas õpilased tegid spontaalselt koostööd ja see kellel
oli parem soome keele tase, tõlkis araabia keelest soome keelde ja vastupidi. Teise õpilase õppetöös
aitamine on ju enda keeletaseme arendamine. Kedagi ei jäetud hätta ja keegi ei
pidanud tegevusetult tagaplaanil istuma.
Loomulikult
tegime ka kompromisse ja need, kes ei osanud hästi veel soome keeles kirjutada,
said eneseväljendamiseks võimaluse joonistada ning siis püüdsid jutustada, mis pildile on
kirjutatud. Soome keele õpinguid oli alustatud väga erinevalt, kes oli õppinud mitu aastat, kes
paar-kolm kuud (näiteks kaks venelast).
Märkasin, et rühmatöö tegemine ajurünnaku vormis oli õpilastele keeruline, ilmselt ei olnud neil õppemeetodist palju eelnevaid kogemusi.
Märkasin, et rühmatöö tegemine ajurünnaku vormis oli õpilastele keeruline, ilmselt ei olnud neil õppemeetodist palju eelnevaid kogemusi.
Kepimäng
oli õppetunni tõeline sensatsioon. Uhkusega pean tunnistama, et see oli minu välja käidud ettepanek. Huvilised leiavad selle internetist Stick Game (Helium Stick) nime all.
Tehti igati koostööd ning kuna tegemist oli ju teatud liiki võistlusega, siis püüti ülesande õnnestumise nimel soome keeles aktiivselt ja innukalt üksteist juhendada. Mis võiks olla ideaalsem, kui ….. õpe märkamatult ja mängides !
Tehti igati koostööd ning kuna tegemist oli ju teatud liiki võistlusega, siis püüti ülesande õnnestumise nimel soome keeles aktiivselt ja innukalt üksteist juhendada. Mis võiks olla ideaalsem, kui ….. õpe märkamatult ja mängides !
Minu
algaja õpetaja elus on see juba teine wow-kogemus, kus panen mitmekultuurilise
täiskasvanute õpirühma naerma ja kilkama (no, kokku kaks korda olen proovinud). Mäng oli lõbus ja pingevaba ning mulle tundus, et suutsime õppijate mõtted juhtida 100 % õppimisele ja muust häirivast eemale. Pagulaste/turvapaigataotlejate puhul on see oluline nüanss teada, et nende elukogemuses on tavaliselt palju traumasid ja negatiivset.
Kuna
kogu õpiprotsessi on keeruline sõnadesse panna, siis ütlen vaid üht, et ootan juba
järgmist võimalust nii kirjut seltskonda õpetada. Küll aga sain Punase Risti Häme piirkonna vastuvõtukeskuste juhatajalt Minna Jussilalt pakkumise teha vastuvõtukeskuses pedagoogilist praktikat, kui selleks peaks vajadus olema 😃
Fotod Minna Jussila ja Küllike Adamson.
Fotod Minna Jussila ja Küllike Adamson.