Ühel päeval hakkasin häälnäitlejaks. Esimest korda. Pealegi võin ma alati olla just see, kes ma olla tahan. Olin pidanud ses osas sisehäälega väikestviisi arutelusid.
Tahtsin teha ju Sipsikut. Vähemalt proovidagi. Sipsik on viimasel ajal äraütlemata popp. Aga siin välismaal, kus ma parasjagu elan, pole eestikeelseid paberist lasteraamatuid just palju võtta ja raamatukogustki tuleb hoolega otsida. Nii kolisin internetti ja lappasin Eesti antikvariaate. Leidsingi raamatu "Anu ja Sipsik" aastast 1970. Päris museaal kohe. Maksis 6 raha. Tellisin mõtlemata ära ja jäin pakki postiautomaati ootama.
Kõik käis imekiirelt! Varsti tuli sõnum, istusin bussi ja sõitsin linna teise otsa automaati avama. Kaapisin õhinal paki kapist kotti. Pakist tuli välja paksemate karedate lehtedega Sipsikuke. Tere-tere, sina imeilmutus lapsepõlvest! Silitasin ja nuusutasin pakse karedaid lehti, mille vahelt kukkus üllatusena põrandale venekeelne taskukalender aastast 1991. Pealekauba oli raamatuga kaasa reisinud vana tapeedi tugev lõhn.
Kust nüüd pihta hakata! Kuidas ma loen, mis pildid panen, või muusika ja häälefektid. Aga keegi oleks justkui minu eest asja ära toimetanud ja valmis massi pähe toppinud. Peas jooksis täiesti terviklik filmilint.
Asi tahe, hakkasin tööle! Kogu protsess oli lõbus ning tõmbas rinna kummi.
Muidugi, eks lõpus väsisin ära ka... Tegin ju kõik üksi ning napi käe hoidmisega. Kõige uhkema tagasiside sain Aino Raualt (Pervikult). Pühapäeva hommikul Outlookis. Siis kui kogu töö juba valmis oli ning kelle käest olin palunud luba oma töö avaldamiseks ja kadunud Eno Raua loomingu taasesitamiseks. Sain loa. SAIN LOA!
Kui minult küsitaks. Miks raisata oma elu tegevusele, mille eest sentigi ei maksta ja aega kulub hullumoodi!? Esimene vastus on, et siin välismaal on eesti keelel hoopis teine tähendus. Siin ei ole eesti keel iseenesest mõistetav ega kõnni igal nurgal ega iga päev, isegi mitte iga nädal vastu. Nii sai asi ette võetud enda vormis hoidmise pärast. Eesti keele hoidmine on töö. Jah, sain rääkida iseendaga mitu nädalat eesti keeles. Päriselt. Teiseks Eesti kultuuri ja eesti keele laiema kättesaadavuse pärast. Teiste pärast. Sinu pärast. Idee oli ja on toota eestikeelset materjali rohkem ja rohkem, et suurte keelte hulgast kuidagigi juuksetutt välja paistaks.
Ja pealegi see eestlaste lõputu hala ja nutulaul, teate, on mind nii ära väsitanud. Eesti on nii väike, ja meid on nii vähe, iga päev vähemaks jääb ja juurde ei tule ja midagi enam teha pole ka, sureme kohe kõik korraga välja.
Ei sure me kuhugi! Ei siin ega sealpool piiri. Kuna olen olemas mina ja teistmasti eestlasi, eesti keele hoidjaid ka, kes jaksavad sitaks põnevaid asju teha. Sedamoodi.
Ja kõige-kõige. Tallinna ülikoolis lasin end treenida õpetajaks, kes nüüd järgneb kõikjal ja kõiges oma kutsumusele. Vahel liigagi sõna-sõnalt.
Mul tuleb arvestada oma töös
Eesti kultuuripärandiga ja kultuurisaavutustega.
Vajadusega seda säilitada läbi loomingulise eneseväljendamise igapäevaelus :)
Nii ma tegin siis Sipsiku lood, millel ühtekokku viis nummit lookest. Vaatamiseks Youtubist. Olemas avaldamis- ja autoriõigused, keeleõpet ja loomingule ligipääsu toetavad eestikeelsed subtiitrid. Tänaseks on lugusid parasjagu palju vaadatud või... klõpsitud. Mine võta kinni. Kuid just selliste paisuvate numbritega tagasiside teeb mulle ütlemata suurt meelerõõmu! Isver, mõned on pöidlad kah pannud.
Jätkan häälnäitlemist, sest jõudsin iseendaga pikalt rääkides oma häälde ära armuda... Täitsa sensuaalne või mis?
Ja eesti keel kasvas KAH mühinal suuremaks, laiutades veelgi lahedamalt üle maailma :)
