No, kohe alguses pean tunnistama, et on ikka tore küll, kui saab ennast lükkida tasuta koolitusele, mida riigi poolt ärksamatele, kes netis oskavad infot kalastada, lahkesti ka jagatakse.
Aga see selleks... Osalesin 11.aprillil Tampere Kutseõpetajate kõrgkooli koolitusel "Aja vaimus hinges õpetajana" (Ajan hengessä hengissä opettajana). Jäin selle rütmika pealkirja (soomlased ütlevad lööp ) tõlkimisega tõsiselt hätta. Aga kuni paremat võtta pole, lepin sellega.
|
| Tampere Rakenduskõrgkooli aknast. Autori foto. |
Koolituse eesmärk oli jagada kutsekooli õpetajatele teavet teemadel:
- kuidas noored ja haridusest eemale jäänud õpilased õpivad
- mida teha, kui õpetaja vanad meetodid enam ei tööta
- kuidas koolituses rikkuda piire
- milline on tuleviku õpetaja, õpetaja tulevik
- jagati ka Brasiilia koolisüsteemi kogemusi jms.
Teen päevast põgusa kokkuvõtte.
Minu jaoks on tore kokku saada teiste kutsepedagoogidega ja ühiselt arutleda põletavate teemade üle koolimaastikul. Seekord siis istusin Soome kutseõpetajate seltsis. Üllataval kombel tuli ette palju tuttavat ja nii sain varem omandatud teadmistele väärt kinnitust. Samas oli huvitav, kuid mitte enam nii üllatav, et ka Soome koolis tunnevad õpetajad samu inimlikke tundeid ja valutavad südant sarnaste olukordade pärast. Mõned näited: töökohustusi on palju, aega ei jätku, õpilased on passiivsed, ei taha õppida, puuduvad igasugused huvid ning suur hulk katkestavad õpingud. Väga palju esineb noortel ka terviseprobleeme eesotsas masenduse, depressiooni ja suitsiidse käitumisega.
Selgelt tulid esile põhiideed kaasaegsest õpikäsitusest ja elukestva õppe strateegiast.
Puudutati neid mõlemaid küll põgusalt, tehti noppeid siit ja sealt ning pikemalt peatuti üksikutel teemadel. Mind see sugugi ei häirinud, pigem vastupidi, sest olen mõlema dokumendiga põhjalikult tutvunud ja neist bloginud sedavõrd, et kujundlikult öeldes - tempel mällu kogu eluks.
Pigem soovisingi kuulda midagi uudset, enneolematut või nagu eputades öeldakse- epohhi loovat.
|
| Ajafaktor. Kuhu poole ajarombi venitada ? Autori foto. |
Niisiis, räägiti aja juhtimisest ning õpetaja töös ettetulevatest tähtsamatest ja vähem tähtsamatest asjadest. Samas kuigi õpetajate vastutus ja tööülesanded ajaga (märkamatult) lisanduvad, ei ole võimalik teha mitut asja korraga, mis omakorda seab meid valikute ette, millised kohustused on olulisemad teistest ning millised võib üldse tegemata jätta.
Kui on aga kiire ja oluline asi, tee see kohe !
Hea näide.
Kui hoiad veeklaasi käes hetke, tundub see kerge, aga kui mitu tundi, muutub see aina raskemaks ja raskemaks, illustreeris lektor
Juha Lahtinen oma loengut.
Õpetaja multifunktsionaalsus e rööprapsimine (
multitasking,
multitaskaaminen) võib osutuda tõsiseks probleemiks, sest on märke, et õpetajale käib juba nüüd üle jõu olla kutseõpetaja, tugiõpetaja, eripedagoog, sotsiaalpedagoog ja psühholoog ühes isikus.
Kohustusi on palju, aga leiti ka, et tihti ületähtsustatakse tööd ja niimoodi jäävad olulised väärtused, puhkeaeg, harrastused ja sotsiaalsed suhted defitsiiti. Aega ei saa venitada ning töömaania korral "kühveldatakse" seda isiklikust elust paratamatult vähemaks. Kuidas aga püsida kõige selle keskel tervena ja vitaalsena?
August ei pääse välja seda sügavamaks kaevates - tuleb otsida muu lahendus.
Üheks lahenduseks leiti olevat kohustuste ja ülesannete delegeerimine ning usalduslik suhe töökollektiivis, s.t ise ei peagi kõike jõudma, vaid ülesandeid saab ja peab-võib jagada kolleegidega, alluvatega, kogukonnaga ning vastustuse võtmist p e a b õpetama õpilastele, seda maast madalast. Isejuhtiv õppija, elukestev õpe, õppima õppimine - kas tuleb tuttav ette? Samas leiti, et "jagav õpetaja" kui selline, on Soomes üsna uus ja veel võõristust tekitav nähtus, sest siinses kultuuris on harjutud ikka ise pusima, kõike endale hoidma ja hambad ristis hakkama saama. Õpivara jagamist nt netis hoiab tagasi teatud kadedus - nägin nii palju vaeva ja nüüd teine pääseb kerge vaevaga!
|
| Uus ja vana õpetaja töös. Autori foto. |
Sageli võib olla vanadesse mallidesse kiindunud õpetajal neist väga keeruline lahti lasta, seega ka õpilast usaldada ja temasse loota. Vanas kinni olek on tuttav ja turvaline.
See ju töötav veel küllalt hästi !
Kuidas saab aga õpilane eduelamusi või kogemusi, kui talle pole antud vastutust.
Räägiti ka tänasest õpetajast kui suunajast, juhendajast, toetajast ja tagasisidestajast. Mis aga saab siis kui piirid hägustuvad ja tulevikus õpetajat enam klassi ees ei olegi, kas õpilane võib täielikult ise oma õppimise üle otsustada, õppimist juhtida ning eesmärgistada.
Kui puuduvad autoriteedid ja piirid, on ainult üks suur vabadus, kas pole tegu siis
haridusliku anarhismiga? Just selliselt hakkasin ise kahtlema ...
Muuseas õppisin selgeks ühe uue võõrsõna, kuulsin mitut vaimukat metafoori ning sain lugemissoovitusi. Loomulikult äratas koolitus minus palju huvitavaid mõtteid.
___________________________
SOOVITATUD ALLIKAD:
HITSA.(12.oktoober 2016). Lektor Kristjan Otsman. Kuidas leida aega ?
Daniel Kahneman. Kiire ja aeglane mõtlemine.2013 (Thinking, fast and slow)
Panen siia ka ühe Daniel Kahnemani huvitava-humoorika veebiloengu "
The riddle of experience vs. memory".
Daniel Kahneman (sündinud 5. märtsil 1934) on
Iisraelis sündinud Ameerika Ühendriikide psühholoog, kes pälvis 2002. aastal
Nobeli majandusauhinna. Ta on läbi viinud märkimisväärseid uurimusi mitmes
psühholoogia harus, näiteks käitumisökonoomikas (Wikipeedia).
