Filmist lähemalt ... "Schmidti teekond" jutustab melanhoolse alatooniga ja musta huumoriga vürtsitatud lihtsa loo
äsja pensionile jäänud 66-aastasest kindlustusmüüjast Warren Schmitdist (Jack Nicholson). Elus on Warrenil täita
erinevaid sotsiaalseid rolle – ta on pensionär, tütre isa, abikaasa, äi,
ristiisa, sõber, endine üliõpilane. Mehe elusündmusi hakatakse jälgima peale
pensionile jäämist ning väga eripalgeline sündmuste ampluaa mahub umbes poole
aasta sisse. See pool aastat on aga kujutatud režissööri poolt sellisena, et
tundub nagu enne seda polekski mehe elus midagi olulist juhtunud.
Niisiis,
Warrenil on aeg pensionile jääda ja mehele korraldatakse firmas lahkumispidu
uhkete tänukõnedega. Mees on ülevoolavast auavaldusest kõrvuni liigutatud ning
see on filmis pea ainuke kaader, kus mehe näos on endaga rahulolev ilme ja
särav muie ning ta tunneb ennast tähelepanust kõrvuni liigutatuna. On näha, et
mees naudib ilmselgelt püünel olemist. Teiste töökaaslaste hulgas peab kõne ka
tema kingadesse astuv noor kindlustusagent, kes mainib, et mees võib igal ajal
oma vanast töökohast läbi astuda ja talle oma nõu jagada. Kui mees aga mõne aja
pärast kontorist tõepoolest läbi astub, selgub, et abi seal kõige vähem
oodatakse ning ta saadetakse ettekäändega kontorist välja. Möödudes prügimajast
märkab mees, et tema toimikud ja dokumendid on tõstetud prügikonteinerite
kõrvale. Uue eluetapiga harjumine osutub keeruliseks ning peagi tunneb mees
ennast mittevajalikuna ja tühisena.
Ka
oma ainukese lapsega, täisealise tütre Jeanniega, keda ta nii väga jumaldab ja kes
on talle silmatera, on suhted leigenenud ja läbikäimine põgus. Isa ootused
tütre suhtes põrmustas uudis tutvumisest kellegi „tühise“ vesivoodi müüjaga ning
hilisem pulma uudis. Isa kardab, et ta tõugatakse tütre elust täielikult välja.
Warrenil on raske leppida sellise peigmehega ja ta teeb viimse hetkeni katseid,
et tütart ümber veenda, kuid kasu sellest ei tõuse.
------------------------- ஸ -------------------------
------------------------- ஸ -------------------------
Kes on see vana naine
tema majas …
tema majas …
Warren
on abielus olnud 42 pikka aastat ning selle aja jooksul on abielust saanud hall
rutiin. Vaatamata sellele, et Warreni naine on igati laitmatu, puhtust armastav
ja eeskujulik koduperenaine, juhib ja valitseb ta mehe elu märkamatult, kuid
kindlal emalikul viisil. Pedantselt korras kodu, regulaarselt toimuvad pereüritused,
ninaesine ja puhas pesu on mehele iseenesest mõistetavus. Paraku ei ole tuhvlialune
mees aga kõigega absoluutselt nõus ning sisimas tõstab pead mässumeelsus. Kuid
jõuetus midagi muuta või kartus muutuste ees ei lase tal sekkuda naise mõneti
alandavasse elukorraldusse (vetsus ei piisa sellest kui prilllaud üles tõsta,
vaid häda tuleb ajada naise soovil üksnes ja ainult istudes). Viimasel ajal ärritab
teda aga naisega samas ruumis olemine, rääkida pole enam millestki ning ta
leiab ennast üha sagedamini küsimas, kes on see vana naine tema majas.
Tagasihoidlikul
mehel pole ka peaaegu üldse sõpru, vaid üks lähedane sõber ning ülejäänud naise
tuttavad, kellega peab läbi käima.
Ühel
päeval satub mees televiisorist nägema üleskutset toetada rahaannetustega Aafrika
laste haridust ning kuna ta tundis peres ennast niigi mittevajalikuna, haaras
ta kohe võimalusest kinni. Nii ta kirjutaski kirja 6-aastasele Ndugule.
Kui
ta oli kirja posti viinud ja koju tagasi jõuab, leiab ta naise liikumatult põrandal
lamamas, kes, selgub, on saanud südamerabandusse. Naise surmaga saabub mehe ellu
segadus ja tühjus. Kui varem oli naine tema eest kõik valmis mõelnud ja ära toimetanud,
siis nüüd kukub elukorraldus kokku. Enese eest hoolitsemine, pesemine,
riietumine, söömine, iseseisev majapidamine ei tule välja. Ta ei igatse taga
niivõrd naist, vaid pigem ta ei mõista miks asjad ei toimi enam nii kui enne.
Peale
kahenädalast masendusperioodi otsustab mees, et nii enam jätkata ei saa ja
otsustab oma eluga edasi minna. Ta sõidab marketisse, tassib matkaauto, mille
on spetsiaalselt pensionipõlve veetmiseks muretsenud, maast laeni toidukraami
täis ja otsustab külastada vanu tuttavaid paiku, ühtlasi sõidab ta läbi
endisest kodulinnast ja astub sisse oma vanasse ülikooli. Seiklusrikka reisi
jooksul otsustab ta teha lähemalt tutvust ka tütre uue perega ja osaleda seal
korraldatavas noorpaari pulmas. Pulmade toimudes mõistab Warren viimaks, et tal
ei ole enam võimalik midagi muuta ja parem on tütrel lasta minna, soovides talle
pulmalaua kõnes õnne abielus.
Pikalt
reisilt lõpuks koju saabudes leiab Warren eest palju posti ja muuhulgas ka kirja
6-aastaselt Ndugult. Nunna poolt kirjutatud kirjas seisab, et kahjuks ei oska
väike poiss veel ise lugeda ega kirjutada, aga talle meeldivad Schmitdi
kirjutatud kirjad ja ta hindab saadetud majanduslikku toetust väga. Kirjaga
koos on ümbrikus poisi joonistus, kus kaks naeratavat kriipsujukut hoiavad
päikese all teineteisel käest kinni. Joonistust vaadates lähevad mehe silmad
märjaks, sest ühtäkki ta mõistab, et vaatamata kõigele, on ta kellelegi oluline
ning tema elul on tähendus.
------------------------------- ஸ --------------------------------
Ja lõpuks ei mäleta enam keegi
et sa oled olemas olnud
Sharan B.Merriam (2005) kirjutab oma artiklis How adult life transitions foster learning and development, et ülemineku etapid täiskasvanu
elus on muutuste perioodid, mis vahelduvad stabiilsuse perioodidega.
Filmi peategelase aastakümned on veerenud abielu ja tööelu jooksul tasaselt ja muretult. Tavalise inimese tavalises elus ei oleks nagu mitte midagi toimunud. Aastakümneid punktuaalselt sisse töötatud elurutiin töö ja kodu, kodu ja töö vahel ei ole andnud võimalusi mingiteks ootamatusteks. Ka ühe töökoha pidamine kogu tööelu jooksul annab märku sellest, et peaosalisele tegelikult sobib rutiin ja sisse tallatud rada, mis kummardub mehe kohal paksu turvalise ja muretu vaibana. Ehk on mees elust niivõrd võõrdunud, et ei mäletagi, kuidas võiks olla teisiti. Ühe pragmaatilise seigana annab kodusest rutiinist aimu naise katse sellest välja rabeleda ning ta murrab mehele truudust. Tegemist oli ootamatu sündmusega, sest mees arvas, et peres on kõik korras. Tõsi, see toimus juba kakskümmend aastat tagasi ja mees suudab selle surnud abikaasale andestada, mõistes, et oli tõepoolest tol ajal liigselt tööle pühendunud ja ei osutanud naisele piisavalt tähelepanu. Mees on nii tööl kui kodus selgelt kuulekas käsutäitja, kui oma ideede realiseerija. Ilmselt on seda mõjutanud flegmaatiline ja isegi apaatne karakter või ei suuda ta keskenduda mitmele tegevusele korraga. Ehk teisisõnu peategelane on hoidnud oma elumustrit stabiilsena kogu elu vältel ning ta on sellest hästi teadlik. Ta ütleb tähenduslikud sõnad:“ Ja lõpuks ei mäleta keegi enam, et sa oled olemas olnud.“
Peaosalisel oli palju oodatud üleminekuid ning nendega seotud sotsiaalsed rollid kujundavad tema elusstruktuuris muutusi või üleminekuetappe. Ta oli üliõpilane, tööline, abielumees ja noor isa „õigel ajal“, siis kui ühiskond seda kõige rohkem eeldas. Need on oodatud elusündmused. Tõsi, ta soovis elus saada kõrget töökohta ning pääseda äriajakirjas esikaane meheks, kuid see unistus ei realiseerunud. Toimus isiklik mittesündmuse üleminek, mida ta ootas, aga mida ei toimunud.
------------------ ஸ ---------------------
Ühe oodatud üleminekuna saabub aeg pensionile minna. See ei ole järsk muutus, vaid ammu ette teada ning ettekuulutatud eluetapp. Ta on juba pikka aega jälginud enda füsioloogilist vananemist - kortsus nahk, lott lõua all, laienenud veresooned on tegelikud ja fundamentaalsed ettekuulutajad ning aega tagasi ei keera.
Küll aga tuleb uue olukorraga kohaneda ning harjuda. Vana mall ei tööta enam ja sisse tuleb viia uus taktika. Hommikune automaatne ärkamine kell 7 ei ole enam vajalik, tööle kiirustada pole vaja, pole vaja selga tõmmata ülikonda ning sätida ette lipsu. Küsimus on, et mida ajaga peale hakata. Kuidas võtta vabalt ? Mees on aga vaikselt sellele mõelnud ning muretsenud pensioni põlveks tohutu matkaauto, millega maad läbi sõitma hakata. Sellist tulevikku lükatud unistuse realiseerimist „ kui kunagi pensionile jään, küll siis alles hakkan rändama“ võib nimetada viivitusega üleminekuks. Seega, kui sotsiaalses elus toimuvad muutused, näiteks töötegijast saab pensionär, siis sunnib see mittetöötavad elustruktuurid üle vaatama ja asendama uutega.
Ainukese tütre suhtes on isa ootused kõrgemad, kui elu talle
seda ette üritab veeretada. Abielu kuulutus tühise vesivoodi müüjaga ja elamine
peigmehe lillelastest perekonnaga, ei lange kokku isa ootustega ega
maailmapildiga ning ta üritab igati tütart ümber veenda, et suhe lõpetada. Need
on mehe elus virvendavad sündmused,
mis muudavad ka tema elu ärevaks. Küll aga kulmineerub see lõpuks pulmakõnega lahtilaskmise faasiga , kus
ta mõistab, et ei ole mõistlik lõputult tütre soovide vastu sõdida - on aeg ise
edasi liikuda ja lasta tütrel minna.
------------------------------ ஸ --------------------------------
Selleks, et üleminek oleks arendav, transformatiivne, tuleb peategelasel kohaneda muutusega, lahendada probleeme ja neutraliseerida stressi. Merriam kirjutab muuseas, et lisaks peab olema valmis minema kannatamise ja kaootilisse elu üleminekusse, et jätkata vitaalsena ja tulla välja teiselt poolt uute hoiakutega ning korrastatuma minaga.
Mees võtab kahenädalase leina järel vastu olulise otsuse ja sõidab matkaautoga külastama vanu tuttavaid paiku. Nii olid nad juba varem naisega otsustanud, aga nüüd kui naine surnud, otsustab mees kindlalt, et sõit ei jää sellepärast seisma. Selliselt käitudes neutraliseeritakse dramaatilisi elumuutusi.
Ees on veel üks üleminek. Kui mees mõistab, et ta on mittevajalik nii tööelus kui perele, siis et oma armastuse ja hoolivuse vajadust realiseerida, otsustab ta toetada majanduslikult Aafrikas õppivat 6-aastast Ndugut ning hakata tema ristiisaks - uus sotsiaalne roll. Seega katsetas mees uut käitumismalli ja strateegiat, et ennast elus mugavalt ja tasakaalukalt tunda ning kuuluda kuhugi. Kui mehe praegused elumudelid ei tööta, siis ta vaatab need üle ja teeb elukorralduses muudatusi.
Filmi peategelase aastakümned on veerenud abielu ja tööelu jooksul tasaselt ja muretult. Tavalise inimese tavalises elus ei oleks nagu mitte midagi toimunud. Aastakümneid punktuaalselt sisse töötatud elurutiin töö ja kodu, kodu ja töö vahel ei ole andnud võimalusi mingiteks ootamatusteks. Ka ühe töökoha pidamine kogu tööelu jooksul annab märku sellest, et peaosalisele tegelikult sobib rutiin ja sisse tallatud rada, mis kummardub mehe kohal paksu turvalise ja muretu vaibana. Ehk on mees elust niivõrd võõrdunud, et ei mäletagi, kuidas võiks olla teisiti. Ühe pragmaatilise seigana annab kodusest rutiinist aimu naise katse sellest välja rabeleda ning ta murrab mehele truudust. Tegemist oli ootamatu sündmusega, sest mees arvas, et peres on kõik korras. Tõsi, see toimus juba kakskümmend aastat tagasi ja mees suudab selle surnud abikaasale andestada, mõistes, et oli tõepoolest tol ajal liigselt tööle pühendunud ja ei osutanud naisele piisavalt tähelepanu. Mees on nii tööl kui kodus selgelt kuulekas käsutäitja, kui oma ideede realiseerija. Ilmselt on seda mõjutanud flegmaatiline ja isegi apaatne karakter või ei suuda ta keskenduda mitmele tegevusele korraga. Ehk teisisõnu peategelane on hoidnud oma elumustrit stabiilsena kogu elu vältel ning ta on sellest hästi teadlik. Ta ütleb tähenduslikud sõnad:“ Ja lõpuks ei mäleta keegi enam, et sa oled olemas olnud.“
Peaosalisel oli palju oodatud üleminekuid ning nendega seotud sotsiaalsed rollid kujundavad tema elusstruktuuris muutusi või üleminekuetappe. Ta oli üliõpilane, tööline, abielumees ja noor isa „õigel ajal“, siis kui ühiskond seda kõige rohkem eeldas. Need on oodatud elusündmused. Tõsi, ta soovis elus saada kõrget töökohta ning pääseda äriajakirjas esikaane meheks, kuid see unistus ei realiseerunud. Toimus isiklik mittesündmuse üleminek, mida ta ootas, aga mida ei toimunud.
------------------ ஸ ---------------------
Küsimus on,
et mida ajaga peale hakata
et mida ajaga peale hakata
Ühe oodatud üleminekuna saabub aeg pensionile minna. See ei ole järsk muutus, vaid ammu ette teada ning ettekuulutatud eluetapp. Ta on juba pikka aega jälginud enda füsioloogilist vananemist - kortsus nahk, lott lõua all, laienenud veresooned on tegelikud ja fundamentaalsed ettekuulutajad ning aega tagasi ei keera.
Küll aga tuleb uue olukorraga kohaneda ning harjuda. Vana mall ei tööta enam ja sisse tuleb viia uus taktika. Hommikune automaatne ärkamine kell 7 ei ole enam vajalik, tööle kiirustada pole vaja, pole vaja selga tõmmata ülikonda ning sätida ette lipsu. Küsimus on, et mida ajaga peale hakata. Kuidas võtta vabalt ? Mees on aga vaikselt sellele mõelnud ning muretsenud pensioni põlveks tohutu matkaauto, millega maad läbi sõitma hakata. Sellist tulevikku lükatud unistuse realiseerimist „ kui kunagi pensionile jään, küll siis alles hakkan rändama“ võib nimetada viivitusega üleminekuks. Seega, kui sotsiaalses elus toimuvad muutused, näiteks töötegijast saab pensionär, siis sunnib see mittetöötavad elustruktuurid üle vaatama ja asendama uutega.
------------------------------ ஸ --------------------------------
Ellu saabub eufooriat tekitav järsk
vabanemine
Naise äkiline surm
oli peaosalisele dramaatiline ja valulik kogemus, kuid samas pääsemine
tülgastavast pikast abielust. Filmis on seda kujutatud WOW hetkena, mis on mehele
eufooriat tekitav järsk vabanemine, kus ühtäkki võibki ise otsustada ja võibki
ise mõelda ja teha seda, mida aga hing ihaldab, ilma, et peaks naise
pealesunnitud või alandavate plaanidega nõustuma. Seda kujutatakse läbi värvika
vabastava vetsustseeni, kus mees taipab, et nüüd ei peagi enam istudes
kusema, vaid seda saab teha esimest korda aastakümnete jooksul püsti. See on kujundlik
pääsemine kammitsevast suhtest ja puhas iseotsustamise nauding - kusemine püsti
täiel rinnal 360 kraadi, lastes täis kogu dušširuumi - poti, seinad ja põranda.
Mees on fakti ees, et nüüd lesepõlves tuleb elukorraldusega ise hakkama saada
ja paljud asjad selgeks õppida. Seega, õppimine, mis leiab aset
üleminekuetapis, võib olla täiendav või arendav.Selleks, et üleminek oleks arendav, transformatiivne, tuleb peategelasel kohaneda muutusega, lahendada probleeme ja neutraliseerida stressi. Merriam kirjutab muuseas, et lisaks peab olema valmis minema kannatamise ja kaootilisse elu üleminekusse, et jätkata vitaalsena ja tulla välja teiselt poolt uute hoiakutega ning korrastatuma minaga.
Mees võtab kahenädalase leina järel vastu olulise otsuse ja sõidab matkaautoga külastama vanu tuttavaid paiku. Nii olid nad juba varem naisega otsustanud, aga nüüd kui naine surnud, otsustab mees kindlalt, et sõit ei jää sellepärast seisma. Selliselt käitudes neutraliseeritakse dramaatilisi elumuutusi.
Ees on veel üks üleminek. Kui mees mõistab, et ta on mittevajalik nii tööelus kui perele, siis et oma armastuse ja hoolivuse vajadust realiseerida, otsustab ta toetada majanduslikult Aafrikas õppivat 6-aastast Ndugut ning hakata tema ristiisaks - uus sotsiaalne roll. Seega katsetas mees uut käitumismalli ja strateegiat, et ennast elus mugavalt ja tasakaalukalt tunda ning kuuluda kuhugi. Kui mehe praegused elumudelid ei tööta, siis ta vaatab need üle ja teeb elukorralduses muudatusi.
Merriam (2005) kinnitab, et õppimine saab
toimuda siis, kui kogemus on piisavalt ebamugav ja rahutuks tegev, et me ei
ignoreeriks seda, vaid otsiksime sellest väljapääsu ja juurdleksime selle üle
sellest pääsemise nimel.
----------------------------- ஸ -------------------------------
Primaarne täiskasvanu koolituses
on ühine hooliv suhtumine ja toetav hoiak
on ühine hooliv suhtumine ja toetav hoiak
Juhtumi analüüs oli minu jaoks tõeline tuleproov, mis andis
võimaluse ennast testida selles, kui hästi õnnestub kutsepedagoogil täiskasvanud õppijaga esmakordselt kohtudes temast tõene pilt saada, selgitada välja tema karakter ja sealt omakorda ära tunda võimalikud üleminekud ning õpivajadused.
Võin kinnitada, et selline peategelase detailideni lahti harutamine oli lisaks ka mentaalselt räsiv, sest tegelaskuju parimaks
mõistmiseks tuli asetuda peaosalise olukorda.
Juhtumi analüüs tõi aga selgelt välja tõsiasja, et kui me õpetajana soovime täiskasvanud õppija õppimist parimal moel toetada, peame esmalt mõistma, millistes üleminekuetappides täiskasvanud parasjagu on, milline on tema taust, miks ta on siin klassis jne.
Juhtumi analüüs tõi aga selgelt välja tõsiasja, et kui me õpetajana soovime täiskasvanud õppija õppimist parimal moel toetada, peame esmalt mõistma, millistes üleminekuetappides täiskasvanud parasjagu on, milline on tema taust, miks ta on siin klassis jne.
Lõpetuseks võib öelda, et inimese sisse on keeruline näha ja
õpetajal puuduvad selleks selgeltnägija võimed, seega on oluline, et õppijat (abivajajat) ümbritseks hooliv sotsiaalne võrgustik eesotsas lähedaste ja pereliikmetega. Selline
seljatagune aitab kutsepedagoogil reageerida võimalikule stressile, mõista märke muutunud käitumises ja lähtuvalt
ka kasutusele võtta toetavad abinõud. Olen kindlal seisukohal, et täiskasvanu koolituses primaarsem faktiteadmistest on ühine hooliv suhtumine ja toetav hoiak.
ALLIKAD
Merriam, S.
(2005). How adult life transitions foster learning and development. http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/ace.v2005:108/issuetoc
Payne, A. (Režissöör). (2002). About Schmitd
[Film].
