Tegin paparazzot: püüdsin pildile Põlissoomlaste erakonna rassistlike väljaütlemistega esimehe Jussi Alla-aho

Tekst ja fotod Küllike Adamson

Vaevalt saan ratta parklasse panna, kui jälle tuleb minna.
Seekord kohe pidin tegema õhtuse ringi ja võtsin suuna Tampere Messi- ja Spordikeskusesse. Nimelt kuulsin Soome uudistest, et sel nädalavahetusel, 29.06-30.06, toimub kahepäevane Põlissoomlaste (Perussuomalaiset) erakonna koosolek Tamperes.

Kes need Põlissoomlased veel on?
Ütleme nii, et Eesti EKRE Soome versioon, aga palju häälekamad. Ka tööpõld, mida künda, äestada ja väetada on neil EKREga võrreldes suurem. Soomel kui heaoluriigil nr 1 juba jätkub neegreid ja muid sulelisi ja karvaseid, kellele ust näidata ja viljakast pinnasest välja juurida. Nina ees ei maksa lehvitada ka homode lippe. Rassistlikud väljaütlemised ja parempopulism on erakonna kaubamärk.
Tõsi, 2019.aasta riigikogu (hallitus) valimistel said nad hea tulemuse. Sotsiaaldemokraatide järel jäid nad napilt teiseks, aga sotsid keerasid persudele käki ja jätsid nad eesotsas Halla-ahoga opositsiooni. Ees on pikad järelemõtlemise aastad.

Aga ma ei läinud kohale poliitika "eksperdina". Kogenud seiklejana tean, et kodunt välja minnes hakkab juhtuma asju ja ka seekord olin kindel, et mõned head-huvitavad pildid ikka saan.

Räägiti ka ju veel igasugu müüte, et kohale on toodud nii kõrged aiad, millest ülegi ei näe, et valve on tohutu kõva, rahulolematud demonstrandid nõuavad valjuhäälselt "oma õigusi" ja ega majale palju lähedale lastagi. Tõesti või?! Selline asi kohe tõmbas enda poole.

Nurga tagant välja kurvates selgus aga tõsiasi, et mitte midagi sellist skandaalset siin ei pakuta. Polnud kõrgeid aedu, polnud politseihorde, polnud demonstrante, pea kohal tiirutavaid helikoptereid.... kohe mitte midagi polnud. Oli rahu ja vaikus, ülirahulolevad inimesed jalutasid lõppenud koosolekult RAHULIKULT kes tellitud bussi, kes parklas olevasse autosse või võtsid takso.
Mina jäin ka siis ülirahulikuks. Sõitsin veloga otse treppi, toetusin jalgrattasadulale ja vahtisin lahkuvat rahvast. Takseerisin olukorda, no kuhu mulgi kiiret. Pealegi mina ja jalgratas ei paistnud kellelegi kordaminevat.

Õngitsesin pakiraamilt siiski igaks juhuks mobiiltelefoni ja sättisin seal kaamera valmis. Miski alateadvuses helises, et küllap need "suuremad kalad" lahkuvad areenilt kõige lõpus. Seda näitasid ka selged märgid, sest minu kõrvale hakkasid tagurdama peegelsäravaks poleeritud ja vist kuulikindlad mustad Mercedesed. "Kellegi" isiklikud juhid astusid mersudest ja hakkasid tikksirgelt tagauksi avama. Midagi oli toimumas ...
Ei läinud kaua, kui sealt ta kuldne lips ees võidukalt tuligi, turvamehed tippivalt külgedel.
Tulijaks oli suurim kala ise ehk uueks ametiajaks värskelt tagasi valitud Põlissoomlaste erakonna esimees Jussi Kristian Halla-aho. Roheline kilekott näpus. Sussid või?

Klõpsasin kurikuulsast "staarist" väärt pildid ja olingi teinud paparazzot.

Messikeskusest väljub müstiline roheline kilekott näpus uueks ametiajaks tagasi valitud Põlissoomlaste erakonna esimees Jussi Halla-aho (vasakul). Foto Küllike Adamson.

Jussi Halla-aho (kuldse lipsuga) kimpsud-kompsud ja roheline kilekott pakitakse mersu pagasiruumi. Autojuht assisteerib poliitikut abivalmilt. Poliitiku turvamees (keskel) hoiab olukorral silma peal. Foto Küllike Adamson. 

Enne mersusse istumist poseeritakse veel viimane lahke pilk otse minu suunas.
 Foto Küllike Adamson.

Kas teadsid: selles Soome linnas ehitati esimene `must kast`, ollakse uhked haakristi kandvate lennukite üle ja omistati katselendurile Eesti Vabariigi aumärk

Tekst ja fotod Küllike Adamson

• musta kasti esmaversioon leiutati ja võeti kasutusele Soome riigi lennukitehases valmistatud sõjalennukitel Tampere linnas
• musta kasti leiutas 1942.aastal soomlasest insener Veijo Hietala, nimetades selle kuulsa naisspiooni järgi hellitavalt “Mata-Hariks”
• Tamperes valmistatud lennukitel ilutsesid lennukitehase logodena haakristid, mida tänaseni kõigile huvilistele uhkusega eksponeeritakse
• Tampere lennukitehase ja kogu Soome kuulsaim katselendur oli tuntud ka esimeses Eesti Vabariigis, kus teda tunnustati riikliku aumärgiga

Lugu sai alguse sellest, et ühel päeval tabasin end elavat sõna otseses mõttes keset lennuvälja. Täpsemalt keset ajaloolist sõjalennuvälja ja see tegi mind uudishimulikuks.

Kahjuks ei viita Soomes Tampere linna servas Härmälä linnaosas enam miski sellele, et mõni aeg tagasi kõrgus siin riigile kuulunud suurim ja kuulsaim lennukitehas (Valtion lentokonetehdas). Tegelikult ei viita siin enam miski isegi tööstuspiirkonnale ja peab olema tõeliselt hea fantaasiaga, et manada silme ette pilti maanduvatest ja õhku tõusvatest lennukitest, tohutust laiuvast lennuväljast ja ööpäev läbi tööpinkidega mürisevast lennuangaarist. Üldjuhul on kogu maa-alal laiutamas elurajoon täis pikitud korrusmajade, roheliste eramu aedade ja tavaliste inimeste argieludega.

Tõsi, Tampere linna plaanid olid veel hiljaaegugi üsna ambitsioonikad ja muinsuskaitsealune lennukitehas sooviti renoveerida ja säilitada. Õnnetuseks läks aga teisiti, sest põrandate avamise käigus avastati konstruktsioonid olevat nii mädad, et üle jäi vaid riiki teeninud maja lammutamine.

Musta kasti sünnilugu

Kõige esimene must kast (black box) on leiutatud algselt Soomes Tampere linnas Härmälä linnaosas Teise maailmasõja ajal Soome riigi lennukitehases ( Valtion Lentokonetehdas). Siin ehitati uusi sõjalennukeid Soome rinde tarvis ja lisaks remonditi nii Soome enda rindel toimetavaid kui vaenlaselt saagiks saadud sõjalennukeid. Aeg oli sõja ajal kallis ja seega oli hädasti vaja katselendude jaoks leiutada mingi tõhus registreerimisseade.

Sellega sai hakkama inseneriharidusega ja projekteerijana tehases töötav Veijo Hietala 1942.aastal. Ta nimetas oma musta kasti hellitavalt “Mata-Hariks” kuulsa naisspiooni järgi. Must kast oli tookord tõesti musta värvi (tänapäeval on see oranž) ja kõige esimene versioon salvestas lennul nelja näitajat: kiirust, kõrgust, kiirendust ja õhutemperatuuri. Juba järgmisel versioonile lisati elektrimootor ja see mõõtis kaheksat näitajat. Tolleaegsel mustal kastil oli täita väga lihtne eesmärk, tuli lihtsustada katselenduri tööd ja asendada sõna otseses mõttes paber-pliiats-stopper registreerimisseadmega. Enne seda oligi katselenduri põlvede külge kinnitatud kirjutusalus erinevate skeemidega, kuhu lennu ajal tuli teha hariliku pliiatsiga vaatlusmärkmeid. Katselenduri töö oli seetõttu tohutult pingeline ning inimlik eksitus oli lendamise ajal pliiatsi ja paberiga toimetades kerge sündima. Töö meenutas suuresti multitaskingut ehk rööprähklemist.

Musta kasti algne versioon oli mõeldud ainult n-ö "isiklikuks otstarbeks" tehases ehitatud sõjalennukite testimisel. Siis ei osatud veel näha kasti laiemat kasutusala nagu seda on tänapäevaselt tuntud must kast, mis aitab kaasa lennurikete ja -õnnetuste uurimisel. Alles palju hiljem võeti seade kasutusele kõikjal üle maailma.

Haakrist -Soome õhujõudude sümbol 

Kui ma esimest korda klaasvitriinis haakristiga Soome sõjalennukit nägin, vedas see mind ikka päris tummaks. Esimesena tulid pähe küsimused, mida pekki, miks see Hitleri värk siin ilutseb?! Kas soomlased on natsidega pundis, miks nad seda kasutavad? 

Tampere linnas Härmälä linnaosas klaasvitriinis ilutseb Soome lennukitehase toodang nimega VIIMA VI-1 (prototüüp). Infosildilt saab lugeda, et tegemist on õppe- ja harjutuslendude tarvis ehitatud mudeliga, mis sooritas esimese lennu 11.1.1936. Lennukeid ehitati aastatel 1937-1939 ühtekokku 23 tk . Lennuki projekteeris insener Arvo Ylinen. Lennuki küljel ilutseb Soome õhujõudude sümbol sinine haakrist. Foto Küllike Adamson.

Tamperes tegutsenud riigi lennukitehase
 (Valtion Lentokonetehdas) sümbol.
Foto Wikipedia pilditõmmis.

Hakkasin siis uurima ja selgus, et Soome õhujõududes kasutatav haakrist ehk swastika ja natside haakrist on paigutuselt ja värvilt täiesti erinevad. Nimelt on Soome haakrist sinine ja valgel taustal ning asetseb otse, mitte viltu. Kuigi haakristi kasutusest on  õhujõudude sümboolikas loobutud aastakümneid tagasi, tekitab see endiselt vääriti mõistmist ja palju küsimusi. Soome armees ja pidulike sündmuste puhul kasutatakse haakristi uhkusega endiselt ja see on au asi. Kui kuskil on see probleem, siis soomlased kinnitavad ühel meelel, et natsi Saksaga pole nende haakristil küll mingit pistmist ning tegemist on inimeste teadmatuse ja ülereageerimisega.
Soome suurim päevaleht Aamulehti kirjutab ka seigast, kus ameeriklased olid nähtust niivõrd šokeeritud, et pöördusid selgituse saamiseks koguni Soome kaitseministri poole.

Tampere lennundusajalugu on jäänud meenutama tänavanimed ja 20-meetri kõrgune mälestusmärk

Endisaegset sõjalennukite tehast on jäänud Härmälä linnaosas meenutama veel vaid tänavanimed, pargid, klaasvitriinis lennuk ja monument. Tänavad kannavad siin omaaegsete sõjalennumasinate, katselendurite või lennundusega seotud nimesid. 
Nii leiab jalutaja eesti keelde ümberpandult Lennunduse, Katselenduri, Piloodi, Lennuvälja ja Lennuangaari tänava. Tänavanimed, mis meenutavad tehases toodetud sõjalennukeid : Myrsky (Torm), Pyry (Lumesadu) ja Tuisku (Tuisk). Ning tänava, millel kõlab Soome kangelasest katselenduri Urho Heiskala nimi ehk Heiskalankatu. Rajatud on ka väike Piloodi park. Ühe olulisema märgina püstitati 1999. aastal Härmälä lennuvälja ja lennunduse mälestuseks 20-meetri kõrgune mälestusmärk Leonardo, mida käis isiklikult avamas Soome tollane president Ahtisaari. Mälestusmärgi alla olevale künkale on kinnitatud endiste katselendurite nimeplaadid.

Härmälä endisele lennuväljale püstitati 1999.aastal 20-meetri kõrgune ja 15-meetri laiune lennukit meenutav mälestusmärk. Autoriks skulptor prof Kimmo Kaivanto. Skulptuur avati pidulikult Tampere linna 220ndal aastapäeval presidendi Ahtisaari poolt. Teose nimi ´Leonardo´ viitab renessansiaja suurimale ja mitmekülgsemale geeniusele Leonardo da Vincile, kes kavandas juba tol ajal lendamisega seotud innovaatilisi jooniseid. Teose helesinine värv sümboliseerib lennundust. Foto Küllike Adamson

Eesti Vabariigi aumärk ja katselendur Urho Heiskala lugu

Teiste seas oli Tamperes Härmälä lennukitehases tööl ka noor soomlasest katselendur Urho Heiskala. Lennumeister oli tuntud 20-30ndatel aastatel nii Soomes kui väljaspoolgi, kirjutatakse Härmälä seltsi kodulehel. Heiskalat hinnati kui väga head lendajat, lennuõpetajat ja sõjalennukite katselendurit.
Peale selle oli ta rahvamees ja esines avalikel üritustel publikule õhuakrobaadina hulljulgete trikilendudega. Ta oli ka soomlastest esimene, kes sooritas lennates välispidise silmuse ja spinni, mis on lihtsamalt öeldes lennukiga nina ees maa poole keerlemine.
Vt näidisspinnist Youtube videot, autor Pesawat Canada.

   

Sõja puhkedes oli Heiskala esimeste seas, kes avaldas vabatahtlikuna soovi rindele minna ja kaitsta isamaad. Paraku aga ei peetud õhujõudude katselendureid samaväärseteks sõjalenduritega ning sõtta pääsemiseks oma ülemuste veenmine ei käinudki tal teab mis lihtsalt. Kes asendab siis kiirel ajal tehases katselendurit ja tema eest töö ära teeb? 

Katselendur Urho Heiskala
 (1902-1940). Foto pilditõmmis.

Tamperes toimunud õhulahingutes õnnestus tal siiski osaleda ja seda koguni kuuel korral, tulistades alla kaks vaenlase lennukit ja tekitades kahele tõsiseid kahjusid. Siis sai temagi aeg otsa... Heiskala hukkus "koduses" õhulahingus ja tema lennuk paiskus alla Tampere lähedal olevasse metsa.
Ta oli siis 38-aastane. 

Vaatamata oma noorele eale märgati tema töökust ja entusiasmi ka meretaguses Eestis. Nimelt tuli tal tööasjus reisida sageli Eesti ja Soome vahet ning tegeleda välislähetuste ajal lennukiehitust puudutavate hangetega. Seoses olulise panusega lennunduse arengusse sai ta auväärse tunnustuse osaliseks ja talle omistati Eesti Vabariigi poolt riiklik aumärk.

Teadagi, elu lennuväljal on rohkem kui põnev.

Vedasin Tallinna ülikoolis ära ühe ägeda IT projekti ja elasin "üle" grupi arengufaasid

Olen teinud koostööd erinevais võrgustikes ja päris mitmetes projektides varasemaltki, kuid siin peatükis keskendun viimasele ja värskemale kogemusele. 

Minu jaoks hullumeelsemale!

Tallinna ülikoolis meeskondadega koolituspäeval. Foto autori erakogust.

Ühispilt Samsung Digipassi koolitusprojektis osalenud kutsekoolide õpilasmeeskondadega.
Foto Samsung Digipassi kogust.

Kõik algas sellest, kui lasin sõna ringlema, et otsin magistriõpingute kõrvalt väikest tööotsa. Ei läinudki kaua, kui messengeri tuli sõnum.

⥈ Messengeri tuli ootamatu sõnum ⥈

Täpsemalt pool aastat tagasi 2018. a septembris tehti mulle ootamatu ettepanek Tallinna ülikooli digitehnoloogiate instituudist, et kas hakkaksin koordineerima rahvusvahelist koolitusprogrammi Samsung Digi Pass 2018. Projekti rahastus tuli Baltikumi Samsungist ning selle ideeks on arendada kutsekoolide noorte, vanuses 14-20, sotsiaalseid ja digipädevusi. Loomulikult selline asi ehmatas algul täiesti ära, sest mäletasin liigagi värskelt, kuidas ma bakalaureuse arvutieksamil kolinal läbi kukkusin. Peas olid tookord nii mustad mõtted, et sellega mu üliõpilaselu siis lõppebki.

Mina ja IT tundus absoluutselt täiesti välistatud kombinatsioon! Leidsin, et pakkuge mulle ükskõik mida, aga mitte jummmala pärast ITd! 

Samsung Digipassi 2018 auhinnagaala. Ühispilt võitja meeskonnaga Flying Forest Luua metsanduskoolist ja kõikide teiste edukalt osalenud meeskondadega.
Foto Samsung Digipassi kogust.

Pisut järele mõelnud ja toibunud, leidsin et SEE ON SUPER, olin õigel ajal õiges kohas ning see on ju fantastiline võimalus kogeda ja õppida, saada kontakte ja tuttavaid ning mis peamine- kõik oli otseselt seotud kutseharidusega! 

⥈ Kutseharidus oli õige ahvatlev konks ⥈

Tõepoolest, kutseharidus oli õige ahvatlev konks, mille kohe alla neelasin ning enamgi veel, tundsin end lausa eksperdina, kes on just sobiv isik sellisele sihtgrupile suunatud koolitusprogrammi vedama.

Mina õnneliku projektikoordinaatorina Samsung Digipassi auhinnagaalal auhindu üle andmas.
Vasakul näitleja Karl Robert Saaremäe. Foto autori  erakogust. 

Projektimeeskonnaks kujunemine läbi arengufaaside

Kui tagasi vaadata, siis grupi arengufaasid olid ka meie meeskonnas hästi eristatavad, sest ükski meeskond ei muutu hästi koostoimivaks automaatselt (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003). Algus ehk kujunemise faas oli hästi raske, sest tuli ennast paljude üksikasjadega kurssi viia ning keskenduda sellele, mida minult meeskonnas oodati. Tekkis hulgaliselt küsimusi: kes on teised meeskonnas, kas ma saan üldse hakkama, mida tuleb kõike arvestada? Õnneks oli mulle toeks ja mentoriks eelmise aasta koordinaator, kellelt sain vajadusel nõu ja abi. Hindan sellist mentori tuge väga, kus varasemad teadmised antakse edasi järgmistele tulijatele, mis omakorda aitab vigu vältida, tegutseda ratsionaalsemalt ning arendada juba olemasolevat.
Ka konfliktifaasi läbisime suhteliselt valutult, kuigi siin oli märgata rohkem emotsioone, ägedamat-agressiivsemat suhtlemist messengeris, ka väikest rünnakut. Ma arvan, et see oli positiivsem etapp üldse, mis  liitis meid lõpuks ühte ning tegi tegusamaks ja tulemuslikumaks (Märja, 2003). Muuseas,  tegin selles faasis ühe suurima vea ning sain meeskonna liikmetelt tolle kohta karmi tagasisidet. Õppisin sellest apsust palju. Samuti kuidas maad võtnud süütundega toime tulla nii, et see ei jääks liiga pikalt kõigutama minu enesehinnangut. Inimene eksib ikka ning kui toimunu hästi läbi mõelda, näiteks mis läks valesti ja kuidas edasi, annab see võimaluse areneda (Krips, 2003) tõhusamaks meeskonnaliikmeks ja probleemilahendajaks. Tänaseks on see süütunne minu sees ammu käsitletud ning alles on rahulik teadmine olnust. Soovitan kõigil iga kell täiega ämbrisse astuda!

⥈ Soovitan kõigile täiega ämbrisse astuda!⥈

Ühtekuuluvuse ja koostöö etapp tuli kuidagi nii loomulikult ja märkamatult. Korraga tajusin, et võime omavahel rääkida kõigest: visata nalja, kurta probleemidest, küsida igal ajal abi ja nõu, isegi delegeerida paindlikult teisele toimetusi, mis otseselt ei kuulunud tema kohustuste hulka. Isiklikult tundsin ennast igati turvaliselt, sest teadsin et ei ole üksi, kui juba kõik on valmis kõiki aitama. Muuseas kirjutataksegi, et alates ühtekuuluvuse etapist hakkab kõik sujuma ja tööjõudlus kasvab (Märja jt, 2003). Meeldiv kogemus oli ka see, et minu kui meeskonnaliikme ettepanekuid kuulati ja nendega arvestati. Olime kõik võrdsed ja igaühe sõnal oli kaalu. Nii õnnestus mul projekti jooksul meie korraldusmeeskonnas arutlemiseks tõstatada ja ellu viia mitmeid parendusettepanekuid, mis teenisid ühte ainuolulist eesmärki ehk kutseõppurite sotsiaalsete ja digipädevuste arendamise toetamist. Mainimata ei saa jätta ka seda, et projekt andis mulle võimaluse isiklikult suhelda ja tutvuda väga erineva valdkonna tipptegijatega, kutsekoolide õpetajatega ja Eesti kuulsustega. Ministrist näitlejani: Rene Tammist, Karl Robert Saaremäe jt.

Kuigi tänaseks on projekt läbi, siis aeg-ajalt taban end ikka veel mõttelt, kas tõesti MINA tegin seda? 

⥈ Vastus on kindel JAH! ⥈

Kas ma olen valmis ka edaspidi kuu pealt alla kukkuma, siis vastus on kindel JAH. Olen jõudnud äratundmisele, et oskan teha meeskonnaliikmena tõhusat ja eesmärgipärast koostööd. 
Olen nüüd üle linna suurim ekspert igas vallas, millest algul ei tea mitte muhvigi :)
 

  

ALLIKAD
Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 113-135.
Märja, T., Lõhmus, M. & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Kirjastus Ilo, 84-86.

Soomes: õpetaja „korralikult“ ära reguleeritud tööpõld ja õpetajaks soovijaid ülikooli uste taga aina vähem

Tekst ja foto Küllike Adamson

Külma duššina anti alles hiljuti Toompealt Eesti õpetajatele teada, et valitsus palkadeks raha ei leia ja pole seda eriti tulevikuski kuskilt tulemas. See võib tähendada seda, et Soome ja Eesti õpetajate palga vahe jääb teadmata ajaks jämedalt mõõtes kahe- kuni neljakordseks.
Aga mis toimus sel ajal Soomes? Erinevalt Eestist tõusid naabrite juures palgad eelmisel aastal üle 1% ja selle aasta aprillis omakorda veel enam kui 1%.  Lisaks said kõik tublimad Soome õpetajad jaanuaris ühekordset preemiat ehk tulemuspalka, mis moodustas 9,2 % õpetaja lepingulisest kuupalgast. Toimus lisaks muidki kosmeetilisi muutusi. Soome õpetaja palka paisutavad lisaks omandatud haridustasemele töökogemus, kool ja maakond kus õpetaja töötab, õpetatav valdkond, keelteoskus ja mitmed muud pädevust tõendavad tegijad.

  ↞No, ei ole see teab mis uudis, et Soome ja Eesti õpetajate palganumbrid on nagu öö ja päev ↠  

Hetkel aga ei ole eesmärk nina alla hõõruda suuri palganumbreid, vaid hoopis... .

Tõepoolest, selleks et hea palk tuleks ja tõuseks, on õpetaja töö Soomes „korralikult“ ära reguleeritud. Ühtpidi on see muidugi hea, teisalt aga, nagu selgub, peavalu. Dokumendi ajakohasuse eest seisab vankumatult Soome õpetusala ametiühing (Opetusalan Ammattijärjestö OAJ). Ametiühingu ülesanne on hoida õpetajaid puudutaval tööturu lõigul kiivalt silma peal, sealhulgas pidada vajadusel tööandjatega läbirääkimisi, sõlmida  õpetus-, kasvatus- ja uurimisala töötajate tööd reguleerivaid kollektiivlepinguid kuni korraldatavate streikideni välja jms. Selge on see, et kollektiivleping on Soome õpetaja jaoks tema tööd kaitsev tugev seljatagune. Ilma selleta läheks vast jamaks. Aga milles see peavalu veel seisneb?! 

   ↞ Milles see peavalu veel seisneb?! ↠  

Kes loeb, see avastab. Näiteks on ametiühingud kokku pannud sadu lehekülgi lohiseva dokumendi, mis „keskmise õpetaja“ jaoks eraldi kirjaoskust ja dekodeerimispädevust nõuab. Tõepoolest, proovides Soome õpetaja kingadesse astuda ja vaadates tõtt selle palgarägastikuga, tekkis kohe küsimus, kui palju ja millise Exceli tabeli lahtri järgi täpselt iga kuu palka makstakse?

See siin ei ole niisama suusoojaks öeldud. Pange tähele, et isegi Soome Õpetajaks Õppijate Liit (Suomen Opettajaksi Opiskelevien Liitto, SOOL ry) möönab Soome õpetajate tööpanuse mõõtmise ja palgaarvestuse sedavõrd keeruliseks, et soovitab õpetajatel selguse mõttes ja täpse teenistuse kindlaks tegemiseks pöörduda kollektiivlepinguid lugeda oskavate ekspertide poole. Samasugust soovitust jagab õpetajatele Soome õpetusala ametiühing (OAJ). Viimasel on omakorda välja pakkuda pikk nimekiri vilede ja tulede peale õpetajatele appi ruttavaid nõustajaid.

Selgub tõsiasi, et ametiühingud on rühmanud teha "kadestamisväärt“ tööd, sest hetkeseisuga reguleerivad õpetajate tööd ja s.h palganumbreid järgmised 13 erinevat kollektiivlepingut:

• alushariduses ja osaliselt alghariduses - 3 lepingut
• üldhariduses – 4 lepingut 
• kutsehariduses – 4 lepingut 
• kõrghariduses – 1 leping 
• rakenduskõrghariduses – 1 leping 

Tampere ülikooli peahoone juunis 2019. Soome ühte suurimat õpetajate koolitajat vaevab õpetajaks kandideerivate arvu järsk langus. Foto Küllike Adamson

Kui palgaga on jama, siis suurem draama hiilib mujal. Nimelt, kas varsti on enam järel ainsatki õpetajat, kellele palka saaks maksta. Just nimelt!
Tänane pilt Soomes on murettekitav- sisseastujate huvi õpetajahariduse vastu kipub uljalt kahanema.
Soomes saab õpetajaharidust omandada pea kõigis 13 ülikoolis, mis on üle riigi hajusalt laiali pillutatud. Kutseõpetajaks saab omakorda spetsialiseeruda 1-2-aastast täienduskoolitust läbides rakenduskõrgkoolides Helsingis, Hämenlinnas, Jyväskyläs, Oulus ja Tamperes.

Kuigi õpetaja ametil on Soomes pigem väga hea maine, ilmneb huvitaval kombel sellelgi rindel kokkukuivamise ja populaarsuse raugemise märke. Eelkõige peegeldub see vastu Soome ülikoolide kasvatusteaduskondadesse sisseastujate arvust.

  ↞Õpetajaks õppijate järjekorrad on ülikoolides totaalselt lühenenud↠  

Täpsemalt oli Soome haridusministeeriumi (Opetushallitus) andmetel käesoleval 2019. aasta kevadel kasvatusteaduskondadesse kandideerijaid (kõikide ülikoolide arvestuses) ühtekokku 9407, mis tegi keskmiselt 3,1 soovijat ühele õpikohale. Vaadates lähemalt aga Soome ühte suurimat õpetajate koolitajat, Tampere ülikooli, on selles kampuses õpetajaharidusse kandideerivate arvu langus selgelt märgatav.
Möödunud ja käesolevat aastat võrreldes ilmneb, et 2018.aastal pidas õpetajaks õppimise plaani Tampere ülikoolis 3320 ja käesoleval aastal kõigest 2884 soovijat. Numbrid reedavad, et järjekord ainuüksi Tampere ülikooli ukse taga lühenes 436 huvilise võrra!

Summa summarum on olukord veelgi pragmaatilisem, sest kõigi Soome ülikoolide peale kokku vähenes tänavu õpetajaharidusse pürgivate hulk 2018.aastaga võrreldes tervelt 2263 soovija võrra.
Paneb mõtlema, kuhu on kadunud selline mass õpetajaametist unistajaid? Mis võib olla naaberriigis õpetajaks pürgivate negatiivse muutuse põhjuseks? Kas ja millised võimalikud strateegiad on Soome riigi õpetajahariduses rakendumas?

Tõsi, statistika näitab ka seda, et suuri kõikumisi sisseastujate arvu osas on ette tulnud varasematelgi aastatel.  Ehk pole seega Soomes pabistamiseks liigselt põhjust ja praeguse leige huvi õpetaja töö vastu võib tembeldada „loomulikuks“ ja ajutiseks õpikõveraks.

Elame, näeme.

______________

Artikkel ilmunud ka Õpetajate Lehes.

Soome lihakaupmees: miks küll eestlased hobuseliha ei söö!? See on ju raiskamine.

Fotod ja tekst Küllike Adamson

• Soomes süüakse ligi 2 miljonit kilo hobuseliha aastas
• Soomlaste toidulauale reisib ka Eesti päritolu hobuseliha
• Värsket hobuseliha saab osta turgudelt ja hobuseliha sisaldusega vorsti igast marketist

Pekka on Soomes Tampere turul (Tampereen Kauppahalli) lihakaupmehena töötanud 34 aastat. Ta üllatub minu juttu kuuldes, et eestlastel ei ole kombeks hobuseliha süüa.

-Miks küll eestlased hobuseliha ei söö!? See on ju liha raiskamine.

Pekka tutvustab mulle uudishimulikule suurima heameelega letis olevat hobuseliha väljapanekut, loetleb üles mind huvitavad liha omadused ja tõstab kandiku lausa nina alla. Seejärel ulatab ta kahvliga paar suuremat tükki maitsmiseks. Üks kuumsuitsu ja teine külmsuitsu soolaliha. See on minu esimene hobuseliha kogemus.

-Hobuseliha on Soomes hinnatud, soomlased armastavad hobuseliha ja see läheb väga hästi kaubaks. Eriti on see kuum kaup restoranipidajate jaoks, kes selle mult esimestena käest kahmavad.

Hobuseliha maitseb jumalikult ja lausa sulab suus. Teen Pekkale selle eest komplimendi ja mees lööb särama.

-No, hobuseliha ongi maitsev, omanikud on oma loomi hästi hoidnud. Hobused saavad palju liikuda ja neid hellitatakse parima toiduga. Muuseas, lihal on ka väga madal rasvaprotsent.

Mulle hakkas silma hoopiski turul müüdava hobuseliha üsna krõbe hind. Nii maksab külmsuitsutatud soolaliha 59,90 eurot kilo ja kuumsuitsu sink 24, 80 eurot kilo. 

Lõpetuseks lisab Pekka, et hobuseliha ostetaks palju rohkemgi, kui vaid omanikud viiks oma hobuseid tapamajadesse.

Tampere siseturul (Tampereen Kauppahalli) on müügil suures valikus hobuseliha. Hinnad on krõbedad ja ulatuvad 60 euro ringi kilolt. Foto Küllike Adamson

Soomes on lisaks turgudele hobuselihast tooted müügil igas marketis. Näiteks sisaldavad marketis müügil olevatest suitsuvorstidest hobuseliha enamasti kõik Meetvurstid, paljud salaamid ja muud lihatooted. 

Hobustele 13 tapamaja

Tampere linna võib pidada ühtlasi Soome hobuseliha pealinnaks, sest maakonnas asub suurim hobuseid vastuvõttev tapamaja Liha Hietanen Oy. Ühtekokku on Soomes 13 tapamaja, kuhu saab viia  nii hobuseid kui ka ponisid.

Hobuseliha hakati Soomes sööma 19.sajandi lõpus ja enne seda peeti hobuseliha inimese toidulaual tabuks. Soome kombekohaselt maeti loom oma talu põllu serva. Mõned teevad seda tänapäevalgi.

Muude võimalustena võib lasta oma hobuse krematooriumis tuhastada, matta spetsiaalsele hobuste surnuaiale või loovutada väetise tootmiseks. Näiteks olenevalt hobuse kaalust, võib ainuüksi tuhastamine omanikule maksma minna kõvasti üle 1000 euro.

Hobuseliha jõuab soomlaste toidulauale ka Eestist

Soomlane sööb kokku ligi 2 miljonit kilo hobuseliha aastas.

Soome hobuseliidu andmetel oli 2017.aastal Soomes hobuseid kokku 74 400, kellest tapamajadesse ja inimtoiduks läks vaid murdosa. Näiteks 2017.aastal 1231 hobust ja 2018.aastal kõigest 1057 hobust.

Soome marketites on müügil erinevaid hobuselihast vorste ja hobuselihasisaldusega tooteid. Tavaliselt sisaldavad hobuseliha Meetwurstid ja salaamid. Paljud tooted sisaldavad Argentiinast, Brasiiliast, Uruguaist, Prantsusmaalt ja mitmetest teistest riikidest pärit hobuseliha. Fotod Küllike Adamson

Kuna Soomes ei kasvatata hobuseid liha saamise eesmärgil ja hobustest saadav lihatoodang on viimaste aastatega langenud, siis nõudluse rahuldamiseks ostetakse põhiline osa hobuselihast sisse. 

Nii osteti Soome 2017. aastal täiendavalt üle 1,5 miljoni kilo välismaist hobuseliha Argentiinast, Brasiiliast, Uruguaist, Prantsusmaalt ja mitmetest teistest suurematest hobuseliha tootvatest maadest.

Ühtlasi selgub hobuseliidu avaldatud andmetest, et hobuseliha on soomlaste toidulauale jõudnud ka Eestist.