õps Küllike kirjutab õpetaja elust-olust: Emakeelepäevale pühendatud ümarlaud Tamperes

Osalesin 14. märtsil Tampere kultuurikeskuses Laikku emakeelepäevale pühendatud ümarlauas, mis oli ühtlasi pühendatud Kristjan Jaak Petersoni 220. sünniaastapäevale. Ühisesse heade mõtete ruumi kogunesid arutelule eesti keele õpetajad Soome eri paigust ja eesti keele õppijatest vilistlased, kellel selja taga Tampere üldhariduskoolis oma emakeele, eesti keele õppimise kogemus.

Päeva teemadena võeti jutuks:

oma emakeele, eesti keele õppeaine õpetamise hetkeolukord Pirkanmaa maakonnas
oma emakeele õppeainega seonduvad probleemid 2021.aastal.

Ümarlauas kohapeal osalejad vasakult Annela Liivat, Küllike Adamson, Alyssia Põltsam, Tuuli-Emily Liivat. Pilt Annela Liivat

Kuna Tampere linn oli seadnud koroona olukorras kindlad piirangud, tuli meil osalejatel jaguneda kahte leeri, millest üks osa (üleval pildil) oli kultuurimajas kohapeal ja teine nägudega suurel ekraanil Zoomis (all pildil). Kogu seltskond koosnes muljet avaldavast erinevate kogemustega asjatundjatest:

Küllike Adamson Jyväskylä linna emakeele õpetaja, Pirkanmaa Tuglase Seltsi eestikeelse lasteringi juhendaja, Oman äidinkielen opettajat ry liige
Larissa Aksinovitš Oman äidinkielen opettajat ry juhatuse esinaine, Tuusula oma emakeele, eesti ja vene keele õpetaja
Lee Laurimäe Soome Eesti Noored ry mentor, Vantaa ja Üleilmakooli emakeele õpetaja
Kristiina Lepp emakeele õpetaja Pirkanmaal Lempäälä vallas
Annela Liivat Tampere Eesti Klubi ry juhatuse esinaine, Soome Eesti Noored ry mentor, endine emakeele õpetaja Pori linnas
Tuuli-Emily Liivat Soome Eesti Noored ry
Diana Maisla Tampere linna emakeele õpetaja
Alyssia Põltsam Soome Eesti Noored ry
Kristiina Teiss emakeelse hariduse edendaja ja endine emakeele õpetaja Pirkanmaal
Maris Vaher Eestikeelse Hariduse Seltsist

Ümarlauas osalejad laua ja ekraani taga. Pilt Küllike Adamson

Osalejad tõid välja mitmeid oma emakeele õpetamise hetkeolukorda hästi kuvavaid teemasid, millest tõstan mõned esile.

Leiti, et Helsingi ümbruses on eesti keele õpetamine enamasti heas seisus, õppijaid ja õpperühmi jagub ning õpetajatelgi on õpetamistööd piisavalt. Näiteks Helsingi lähedal Tuusula linnas on osalejate arv kuue aastaga kasvanud koguni viis korda, kahekümnelt õpilaselt sajale ning ühe õpetaja asemel on tööle palgatud kaks eesti keele õpetajat. See oli minu jaoks tõeliselt hea uudis, et mõnes kohas on asjad tipp-topp.

Ei saa aga mööda vaadata, et negatiivsema poole pealt juhtus ajaloos esimest korda olukord, kui Helsingi kakskeelses Latokartanon põhikooli eesti-soome keelses koolis jäi 2020/2021 õppeaastal avamata eestikeelne 1.klass, kuna klassi avamiseks ei saadud kokku rühma avamiseks vajalikku 12 last. Mind tegi nõutuks ja pani küsima, et mis olid põhjused miks see juhtus? Võrreldes muude Soome piirkondadega, on minu teada pealinnas Helsingis eesti peresid nagu muda.

Soome koolides töötavatel eesti keele, oma emakeele õpetajatel on üldjuhul võimalus kasutada mitmesugust Eestist saadavat õpivara. Paraku metoodiliselt täiesti sobivaid ja Soome oludes kakskeelsete laste õpetamiseks mõeldud õpikuid ei ole olemas isegi Eestis. Märgiti, et on vaja õppematerjale, mis täidaksid kakskeelsete laste vajadusi ja oleksid keeleneutraalsed. Isiklikult näen, et sobiksid ka praegused Eestis kasutusel olevad vene õppekeelega lastele mõeldud eesti keele õpikud, aga neid ei saa Soomes eesti keele õpetamisel täielikult kasutada just eetilistel põhjustel. Tõsi, ise ma neid küll kasutan, sest minu valik on, kas kasutan mingitki õpikut või olla täiesti õpikuta. Tunnen sellepärast sügavaid süümepiinu. Seletan seda sellega, et kuigi sisu on õppijatele enamasti jõukohane, siis õpikutele on suurelt peale trükitud vene koolides eesti keele õppimiseks. Veelgi enam, need samad õpikud on mõnedele minu õpilastele kujunduselt solvavalt titekad (mitteeakohaste illustreeritud piltidega) ja pealkirjastatud 1.klassile. Minu õpetamises on see järgmine eetiline konflikt ja ilmselgelt ka õppija jaoks, sest klass ja keeletase ei tähenda automaatselt sama õppimise olukorras. Näiteks 6.klassi eesti keele õpilane, kes alustab esimest aastat särasilmselt oma eesti keele õppimist, ei muutu minu tunnis automaatselt 1.klassi õpilaseks. See kõlab minu õpetaja tegevuses õpilase alandamisena ning õppija emakeele õppimisest kaugemale peletamisena! Tõele näkku vaadates, pean oma töös otsima ja leidma igapäevaselt tasakaalu enesemääratlus- ja inimõigusküsimustes.

Ühiselt oldi nõus, et õppematerjale on Eestist lihtne tellida ja hankida. Samuti on võimalus õpetajatel omavahel koostööd tehes materjale jagada. Õpetajad olid kursis, et Soomes on võimalik kasutada Eesti koolides kasutusel olevat Opiqut ja sealseid erinevaid õppematerjale.

Peegelpildis oma nime kirjutamine on paras pähkel 👀 Pilt Küllike Adamson

Üksmeelselt tõdesime, et kõige alus on koostöö eesti keele õppijate pühendunud lastevanematega ning olulisim on igakülgne lastevanemate tugi. Olen jõudnud oma töös jälile kogu õpetamise mõttele -ilma perede toetuseta kaotaks eesti keele, emakeele õpetus auru ning kukuks kolinal lihtsalt kokku. Põhjapanevana leidis osalejate seas üksmeelselt kinnitust teadmine, et just vanemad on emakeele õppimise käivitajad ja eestluse hoidjad.

2018.aastal asutati Soomes Oman äidinkielen opettajat ry (Oma emakeele õpetajate ühing), mis on valmis koondama ühe mütsi alla kõik Soomes töötavad emakeele õpetajad. Tuleb ära märkida, et Soome koolides õpetatavaid emakeeli on jämedalt kokku 50 ringis, mille seas eesti keel on üks. Tänaseks on ühingul 120 liiget, kuhu minagi kuulun. Ühing on kindlasti ühe suure asja algus, mille olemasolu annab oma emakeele õpetajatele hea seljataguse. Ühingu töö on teha nähtavaks muu info hulgas aktuaalsemaid probleeme. Näiteks üks emakeele õpetajate suurimaid ja põletavamaid probleeme on seotud ametipädevusega. Tuleb tunnistada, et täna on Soomes pea võimatu taotleda oma emakeele õpetaja kutsetunnistust ja kvalifikatsiooni, sest välja on töötamata kvalifikatsiooni taotlemiseks vajalikud pädevusnõuded, ühtlasi puudub selleks vastav koolitus, kuigi koolituse läbiviija oleks vaat et isegi olemas Tampere ülikooli näol. Et siis nõiaring... Teisalt on eesti keele õpetajate olukord õnneks võrreldes paljude teiste emakeelte õpetajatega väga hea. Koolituse ja kvalifikatsiooni saab hankida näiteks Tallinna ülikoolist ja selle saab muretult võrdsustada Soome haridusametis. Oma emakeele kvalifikatsiooni väärtus on aga otseselt seotud ka palganumbriga ning sageli paremate töölepingu tingimustega.

Selline sai ülevaade kahetunnisest ümarlauast :) Aeg lendas muidugi pöörase kiirusega, mistõttu mitmed küsimused jäid oma aega ootama. Küllap on see märk sellest, et kokkusaamisi on mõistlik korraldada edaspidigi, et nii ammutada uut ja värsket hoogu oma emakeele õpetamisse. Kuidas sina vastaksid minu all olevatele küsimustele?