Kuidas ma näitlesin Saara Cantelli kaamerate ees

Ühel päeval soovitas sõber: "Kuule, tee endale ka profiil castingu lehel, mina juba tegin." Sõpra tuleb kuulata ning tegingi siis Helsinki Castingusse profiili ära. Alles seejärel hakkasin põhjalikumalt lappama sealseid pakkumisi. Seal oli igasugust. Pakuti rolle reklaamidesse ja tööturvalisuse reklaami ja mujalegi. Põhiliselt olid võimalikud tööotsad Helsingis. Ühe, mis oli kodu lähedal ja kus otsiti taustanäitlejaid, märkisin siiski kohe ära kah. Mis seal ikka pikalt jorutada.

Möödus kõigest nädal kui Olli helistaski castingust ja küsis, kas koht ja aeg sobib, oled valitud kõrvalosa täitma. Nii kiire vastus oli mulle pisut nagu välk selgest taevast säuh ja pauh! Polnud mul siin midagi aega värisema hakata ja vastasin. Muidugi sobib kõik, mida iganes, kõik sobib! Põrgupäralt, näitlemisest suurtel lavadel olen kogu aeg unistanud ning nüüd jõudsin sellegi asja ära oodata.

Mis siin salata, see kuhu sattusin oli Soome ja rahvusvaheliseski mõistes kõva sõna. Oli ju filmirežisööriks Saara Cantell ise, kelle televisiooni kriminaalsarja "Poikani Joel" otsustati Tamperes filmida. Täpsemalt öeldes oli tegemist briti kriminaalsarja "A Mother´s Son" põhjal tehtava Soome versiooniga. 

Oluliseks pean nimetada ka seda, et krimisarja teema oli minu kui õpetaja jaoks harivalt kõnetav. Kutseõpetajana on minu kohus olla noortele eeskujuks ja teha ennetavalt kõik selleks, et minu õpilased ei satuks sarnastesse elu keerdkäikudesse nagu filmis jutustatakse.

Kutseõpetaja järgib üldinimlikke ja ühiskondlikke väärtusi ja 
norme erinevates keskkondades ning kujundab oma eeskujuga õppijate väärtusi (Kutseõpetaja, tase 7)

Nimelt räägib lugu sellest, et linna kolib oma perega noormees Joel, kes jätkab õpinguid uues koolis gümnaasiumiklassis. Veidi peale seda mõrvatakse samast koolist noor neiu ning kahtluse alla satub esimesena Joel. 
Alustatakse uurimist.

Minu roll oli mängida baari külastajat, kes teise kõrvalosatäitjaga (sõbranna rollis) rahulikult kohvi ja veeklaasi taga keskpäeval baaris aega veedab. Ühtäkki arenes lugu edasi nii, et olime kahekesi ka pealtnägijateks ja tunnistajateks politseioperatsioonile, kui baari ees üks tüüp politsei poolt jõuga kinni võeti. Ega me ei saanudki teada, milles seda tüüpi nüüd nii väga süüdistati, aga uudishimust pidime oma kaelad pikaks venitama, sosistama ja pingsalt jälgima mis toimub.

Roll tuli mängeldes ja lühikese juhendamisega kiirelt selgeks saada. Ruumi jäi ka improvisatsioonile. Ega keegi eriti midagi väga peale ei surunud. Sai olla oma riietega ja oma meigiga. 

Sees ja väljas n-ö kaamerate taga lendasid aga ringi parves raadiosaatjatega asjapulgad. Vastupidiselt meile kahele, oli neil tohutult kiire. Põhiliselt möödus näitlejakoostöö lobisedes. Kaasnäitleja oli tore ja avatud, selline soe inimene. Tuli välja, et ta elas lausa kõrvalolevas kollases majas. Filmi asjus käidi tal põhimõtteliselt viimasel minutil koduukse peale koputamas ja nii ta tuli jooksuga üle õue. Jõudsime rääkida päris mitmetest elulistest asjadest- tööst ja õpingutest. Selgus, et ta on väga eneseteadlik oma käsilolevates teatrikooli õpingutes ja edasises karjäärivalikus. Ta ei varjanud ka oma siirast rõõmu, et pääses nii napilt kaasa tegema. Ikkagi ju tulevasele näitlejale tilgake näitlejakogemust juures. Ka mina olin hinges rõõmus, et tema oli rõõmus. Hästi motiveeritud noor inimene!

 

Minu poolest oli töö lihtne, ilma sõnalise osata. Tehti küll mitmeid-mitmeid võtteid, kuid füüsilist pingutust see tuhkagi ei nõudnud. Pigem tegi aknaalune päikeseline koht olemise uniseks. Välja teenitud tasuga võin ka igati rahule jääda. Või mis jääda!! Tõepoolest, ma ei ole kunagi tunnikese töö eest sellist palka saanud! Pealekauba olen kogemuse võrra rikkam ja saan CVsse kirjutada uhke rasvase rea: NÄITLEJA KOGEMUS.

 

Kõik mu näitlejatöö möödus liigagi kiiresti sellel 2. märtsi pärastlõunal Siltakatu 7 tänaval. Peagi tuli kompsud kokku korjata ja kodu poole kõmpida. 

Egas muud kui jahin juba järgmist põnevat rolli!